Viimastel aastatel on üha enam tähelepanu pälvinud Venemaa soome-ugri rahvaste esindajad, kes on otsustanud astuda Ukraina poolele sõjas Moskva vastu. Ka Eesti lugejale ei ole see teema täiesti võõras. 2024. aastal vestles Karjala vabadusvõitlejatega Koiduaja veergudel Ruuben Kaalep. Nüüd on sama teemat käsitlenud meie pikaaegne kaastööline Daniil Martikainen-Jarlukovski, kes on kirjutanud Karjala ja teiste soome-ugri vabatahtlike kohta põhjaliku eksklusiivloo väljaandele Novaya Gazeta Europe. Tema tööle toetudes ning teemat laiemasse ajaloolisse ja kultuurilisse konteksti asetades püüame järgnevalt tutvustada Eesti lugejale nähtust, mis seob tänapäeva Ukraina sõja Põhja-Euroopa rahvaste sajandipikkuse enesemääramise püüdlusega.
Euroopa kaardil on rahvaid, kelle olemasolu ei märka sageli isegi need, kes elavad nende ajalooliste maade lähedal. Nii on see ka soome-ugri rahvastega, kelle asuala ulatus sajandeid üle suure osa tänapäeva Venemaa loode- ja keskpiirkondade. Karjalased, vepslased, mokšad, ingerisoomlased ja mitmed teised väiksemad rahvad elasid kunagi oma keelte ja traditsioonidega laial territooriumil Läänemerest Uurali mägedeni. Kuid viimase saja aasta jooksul on nende arv kiiresti vähenenud. Venelaste immigratsioon, poliitilised repressioonid, venestamispoliitika ning kohalike kultuuride hääbumine on muutnud paljud neist rahvastest peaaegu nähtamatuks. Isegi Karjala vabariigis, mis asub otse Soome piiri ääres, peab tänapäeval enamik elanikke end venelasteks.
Ometi ei ole nende rahvaste identiteet täielikult kadunud. Nende hulgas leidub inimesi, kes peavad oma keelt, päritolu ja ajaloomälu oluliseks ning on hakanud neid taas väärtustama. Viimaste aastate sündmused Ukrainas on sellesse protsessi lisanud ootamatu ja dramaatilise mõõtme. Mõned noored mehed, kes pärinevad Venemaa soome-ugri aladelt või on nende rahvaste järeltulijad, on otsustanud liituda Ukraina kaitsjatega sõjas, mida nad ise näevad võitlusena impeeriumi ja vabaduse vahel.
Nende ümber kujunes mõni aasta tagasi rühmitus, mida tuntakse nime all NORD. See koondas algselt Ukraina relvajõududes teenivaid karjala päritolu vabatahtlikke, kuid hiljem laienes ka teistele soome-ugri juurtega sõduritele. Rühma mõte ei olnud üksnes sõjaline. Paljude jaoks tähendas see ka sümboolset järjepidevust nende rahvaste sajandipikkuses püüdluses säilitada oma identiteet ja poliitiline enesemääramine. 20. sajandi alguses viisid sarnased ideed Soome iseseisvumiseni, samal ajal kui Karjala ja Ingerimaa püüdlused oma riiklust luua jäid tollal teostumata. NORDi vabatahtlikud nägid end mõnes mõttes selle katkestatud ajaloolise joone jätkajatena.
Hiljem lakkas NORD eraldi üksusena tegutsemast ning selle liikmed jagati Ukraina relvajõudude eri üksustesse. Ühine taust ja maailmavaade on neid siiski edasi sidunud. Paljud neist räägivad, et nende motivatsioon ei seisne ainult Ukraina kaitsmises, vaid ka vastuseisus poliitilisele süsteemile, mida nad peavad oma kodupiirkondade kultuurilise allasurumise põhjuseks.
Üheks näiteks on noor mees, kes kasutas sõjas kutsungit Goth. Ta kasvas üles keskkonnas, kus Vene imperialism oli iseenesestmõistetav osa igapäevaelust: õigeusu kirik, Teise maailmasõja võidukultus ja sügav umbusk Lääne vastu. Nagu paljud tema põlvkonna inimesed, ei teadnud ta lapsepõlves peaaegu midagi oma rahva ajaloost ega keelest. Alles täiskasvanuna hakkas ta mõistma, et tema perekond oli teadlikult valinud sulandumise vene kultuuri, lootes nii lihtsamat elu. Hiljem tunnistas ta, et peab seda otsust nüüd kahetsusväärseks.
Sõja puhkemine Ukrainas muutis tema maailmapilti järsult. Alguses tundus talle täiemahuline sõjaline rünnak nii hävitav ja mõttetu, et ta ei uskunud selle võimalikuks. Kui aga sündmused 2022. aasta veebruaris siiski algasid, otsustas ta kiiresti, et ei soovi sattuda Venemaa armeesse. Kuna ta oli läbinud ajateenistuse, hakkasid sõjaväekutsed peagi saabuma. Lõpuks lahkus ta Venemaalt ning pärast taustakontrolli jõudis Ukraina poolele. Seal osales ta lahingutes Harkivi oblastis ning ka Musta mere rannikul toimunud operatsioonides. Ta on hiljem öelnud, et kõige raskem ei olnud mitte võitlus ise, vaid teadmine, et tema kodumaalt pärit inimesed olid sattunud sõtta, mida ta pidas moraalselt õigustamatuks.
Teine lugu pärineb noormehelt, kes kuulub tverikarjalaste hulka – see on üks väiksemaid karjala rühmi, kelle liikmeid elab Venemaal vaid mõni tuhat. Tema huvi oma rahva keele ja kultuuri vastu tekkis teismeeas. Kui ta hakkas uurima oma kodukoha ajalugu, jõudis ta järeldusele, et Venemaa keskne võim on piirkondi käsitlenud pigem ressursiallikana kui võrdsete partneritena. Sõja puhkemise järel kartis ta, et jäädes Venemaale võidakse ta lõpuks mobiliseerida. Nii lahkus ta riigist kohe, kui sai täisealiseks, ning jõudis lõpuks Ukraina relvajõududesse.
Nende kõrval on ka vanema põlvkonna mehi. Üks Karjalas sündinud sõdur, kes kasutab kutsungit Kandalakša, on osalenud poliitilistes protestides juba üle kümne aasta tagasi. Tema elukäik on viinud ta mitmel korral Ukrainasse ning 2022. aastal otsustas ta uuesti relvad haarata. Tema hinnangul ei saa Venemaa praegune poliitiline süsteem püsida lõputult muutumatuna ning igaüks peab tema arvates andma oma panuse selle muutmisse.
Sõda on toonud Ukraina armeesse ka inimesi Siberist ja Volga piirkonnast. Üks noor droonioperaator, kelle perekonnas on nii ukraina kui ka mokša juuri, räägib, et tema esivanemad küüditati 19. sajandil Siberisse ning nende keel ja kultuur hääbusid seal kiiresti. Kui sõda algas, mõistis ta, et võib peagi sattuda mobilisatsiooni alla. Ta põgenes Venemaalt läbi Kaukaasia ja jõudis lõpuks Ukrainasse, kus teenib nüüd droonimeeskonnas. Tema kirjeldused tänapäeva rindel toimuvast annavad aimu, kui teistsugune on 21. sajandi sõda: jalaväelane peab jälgima korraga maapinda miinide pärast, taevast droonide pärast ja silmapiiri vastase tule tõttu.
Need lood ei räägi ainult sõjast. Need räägivad ka väikeste rahvaste identiteedist ning sellest, kuidas inimesed otsivad oma kohta keerulises ajaloos. Soome-ugri rahvad Venemaa territooriumil on sajandite jooksul kogenud nii iseseisvuspüüdlusi kui ka tugevat assimileerumist. Tänapäeval on paljude nende keel ja kultuur ohus. Kuid samal ajal on tekkinud uus põlvkond, kes püüab neid juuri uuesti avastada. Ukraina sõda on andnud sellele otsingule ootamatu poliitilise mõõtme.
