On hetki inimese elus – nagu ka rahva või kogu tsivilisatsiooni elus –, mil tuleb kas saada suureks või hukkuda. Vahepealset teed ei ole. Selline hetk on Euroopa jaoks juba ammu kätte jõudnud, kirjutab aserbaidžaani päritolu Venemaa-ekspert Cemil Kerimoglu oma Substacki lehel.

Euroopa ees seisab tsivilisatsiooniline ülesanne, millel on maailma-ajalooline tähendus. Selleks on Venemaa kokkuvarisemise ja lagunemise tagamine ning sealse tohutu Euraasia ruumi ümberkorraldamine. Selle ülesande täitmiseks tuleb mobiliseerida mitte üksnes maailmajao majandus ja tööstus, vaid veelgi olulisem – inimeste südamed ja meeled.

Tänu Ukraina vastupanule ja ohvrile on Euroopa lõpuks ärganud Venemaa ohule. Euroopa juhid räägivad nüüd avalikult ohust, mida Venemaa kujutab, ning vajadusest tugevdada Euroopa kaitsevõimet. See on hea algus, kuid sellest ei piisa kaugeltki. Isegi nende kasutatav keel on liiga pehme ja ettevaatlik. Tegelikkus on palju rängem.

Venemaa sissetung Ukrainasse ei ole tavaline konflikt territooriumi, ressursside või „geopoliitiliste huvide” pärast. See on eksistentsiaalne sõda, mida Venemaa peab mitte üksnes Ukraina, vaid kogu Euroopa vastu. Venemaa sissetung Ukrainasse on osa tema „pühast sõjast” Lääne tsivilisatsiooni vastu. Ja sellises vastasseisus ei saa olla rahulikku kompromissi; üks pool peab hukkuma – nii sellised sõjad lõpevadki. Pealegi, kuna tegemist on eksistentsiaalse heitlusega, jääb Venemaa alati Lääne kibedaks vaenlaseks ja püüdleb tema hävitamise poole ka siis, kui ta parajasti sõjaliselt ei ründa.

Oht ei seisne isegi mitte esmajoones selles, mida Venemaa teeb, vaid selles, mis ta on. Juba tema olemasolu – seesmiselt euroopavastase tuumaga, mis vihkab Euroopa tsivilisatsiooni kogu oma olemusega – on püsiv terroriakt. Isegi puhkeseisundis on ta sõjas Läänega. Tema relvad ei ole üksnes tankid või raketid, vaid ka kuulujutud, kahtlused ja valed. Venemaa ründab mitte ainult armeede, vaid ka narratiividega. Ta nakatab ja määndab hinge seestpoolt.

Ukraina teab seda paremini kui keegi teine. Alates 2004. aasta oranžist revolutsioonist püüdis Venemaa Ukrainat seestpoolt õõnestada, paigutades oma agente valitsusse, luuresse ja meediasse. Ukraina institutsioonid said kahjustada; Vene narratiivid levisid Ukraina ühiskonnas takistamatult.

Pärast 2014. aasta Maidani revolutsiooni ning isegi aastatel enne 2022. aasta täiemahulist sissetungi jätkas Venemaa mõju viirusena levimist Ukraina poliitilises organismis. Mõjuagendid külvasid Vene narratiive. Mõjukad isikud teenisid Vene huve. Kuid lisaks infiltreerumisele oli veelgi suurem oht psühholoogiline. Venemaa püüdis külvata enesekahtlust, hägustada otsustusvõimet ning suunata viha tegelikult vaenlaselt sisemistele lõhedele, mis on tegelikkuses teise- või kolmandajärgulise tähtsusega. Ta püüdis panna ukrainlasi kahtlema oma asja õigluses. Ta püüdis demoraliseerida.

See strateegia oleks peaaegu õnnestunud. Kuigi Ukraina võitles otsustavalt vastu, tähendas Venemaa manipulatsiooni ulatus, et riik ei olnud nii valmis, kui oleks võinud olla. Putini luul, et ukrainlased tervitavad tema vägesid lilledega, oli absurdne – kuid mitte täiesti alusetu. See põhines aastatepikkusel õõnestustegevusel ja valel arusaamal, et Ukraina on juba seest tühjaks õõnestatud. Ning lõunas kohtasid Vene väed vähemalt alguses nõrgemat vastupanu. Demoraliseerimise seemned kandsid vilja.

See, mis juhtus Ukrainas, toimub nüüd kogu Läänes. Venemaa ei pea Euroopat vallutama, et teda nõrgestada. Ta on juba siin. Ta söövitab kollektiivset tahet, manipuleerib avalikku arutelu, kasutab ära iga lõhet. Tema desinformatsioon levib nagu mädanik – tekitades segadust, lõhestades ja halvates.

See vastasseis ei ole üksnes geopoliitiline. See on eelkõige vaimne. Ennekõike rüvetab Vene mõju Läänt. Vene narratiivid ja manipulatsioon pöörduvad meie halvimate omaduste poole. Need tõstavad esile tumedamaid iseloomujooni: hirmu, küünilisust, apaatsust ja ahnust. Ning see ongi kurjuse olemus – rikkuda ja mädandada seestpoolt. Vene mõju võimendab meie halvimaid instinkte ja aitab moraalselt rikutud inimestel tõusta võimupositsioonidele. Ta paneb tugevad ühiskonnad iseenda vastu pöörduma. Selles mõttes ei ole Vene mõju ainult poliitiline või sõjaline – see on saatanlik. Sest just seda teeb saatan – ta rikub hinge.

See on oht, millega Euroopa silmitsi seisab. Mitte ainult tankid ja raketid, vaid meie moraalse tuuma aeglane, strateegiline lagundamine. Seepärast ei peaks Euroopa ees seisev ülesanne olema üksnes kaitse. See peaks olema puhastumine ja uuenemine. Lääne tsivilisatsiooni ellujäämine sõltub sellest, kas suudame Venemaale vastu astuda mitte ainult kui vaenulikule riigile, vaid kui tsivilisatsioonilisele viirusele. Ja see tuleb hävitada – mitte hallata, ohjeldada ega taluda, vaid hävitada täielikult ja lõplikult.

Kuigi Euroopa on lõpuks tunnistanud vajadust relvastuda ja valmistuda avalikuks vastasseisuks Venemaaga (parem hilja kui mitte kunagi), keskendub valdav arutelu endiselt heidutusele, kaitsele ja julgeolekule. Kuid selline raamistik tähendab juba nõrkuse positsiooni omaksvõttu. Sõdu ei võideta müüre kindlustades. Sõdu võidetakse vaenlast murdes. Sõdu võidetakse rünnates.

Euroopa ei tohi olla üksnes piisavalt tugev, et Vene rünnakut heidutada. Ta peab saama piisavalt tugevaks, et ise rünnata. Tema sõjaline doktriin, relvatööstus, riigieelarved ja eelkõige kollektiivne psüühika peavad suunduma ühe eesmärgi poole: võit otsustavas pealetungisõjas. See sõda ei tohiks lõppeda relvarahude ega külmutatud konfliktidega. See peab lõppema Venemaa lüüasaamise ja lammutamisega.

Sama põhimõte kehtib ka praeguse sõja kohta Ukrainas. Isegi siis, kui Ukraina taastab iga tolli oma 2014. aasta eelsetest piiridest – ja ta teeb seda –, ei tähenda see sõja lõppu. Sest see sõda ei käi tegelikult Krimmi ega Donbassi pärast. See käib Venemaa olemasolu pärast tema praegusel kujul. Sõda lõpeb alles siis, kui Venemaa kui ühtne impeerium lakkab olemast.

Kuhu tõmmatakse lõplikud piirid – kas Belgorodi, Kurski või Moskva lähistele –, on lõppkokkuvõttes teisejärguline. Oluline on tulemus. Venemaa tuleb tuumarelvadest vabastada ja tema sõjaline aparaat tuleb osadeks lammutada. Ta peab maksma reparatsioone – mitte ainult Ukrainale, vaid igale rahvale, keda ta on jõhkralt kohelnud. Ta peab tunnistama ja kahetsema oma ajaloolisi kuritegusid. Ning impeerium peab langema – purunema kümneteks iseseisvateks riikideks, millest igaüks kujundab oma eripärase rahvusliku või piirkondliku identiteedi, loobub „vene” minevikust ning kaotab igaveseks võime maailma ähvardada.

Me ei vaja „rahu” ega „julgeolekut”. Me vajame võitu. Me vajame hiilgust. „Julgeolek” on bürokraatlik sõna. Sõna, mida kasutavad need, kes on juba kaotanud. Aastakümneid on Lääs matnud end lepituse keelde – rääkides „julgeolekuarhitektuurist”, „püsivast rahust”, „õiglastest kokkulepetest”. Isegi Euroopa uus militarism on maskeeritud vabandavatesse väljenditesse – „relvastumine rahu nimel”, „rahu kaitsmine”. Kuid selline raamistik on haletsusväärne. Rahu nimel ei võidelda. Võideldakse võidu nimel. Rahu on täieliku triumfi kõrvalsaadus. Tõeline ja püsiv rahu saabub alles siis, kui sinu surmav vaenlane on täielikult purustatud ja hävitatud, mitte siis, kui ta on lihtsalt maha rahustatud.

Meeleolu on siiski muutumas. Venemaa sissetung Ukrainasse – ning kasvav arusaam, et Ameerika Ühendriigid võivad Donald Trumpi juhtimisel Euroopa hoopis maha jätta – on mandri üles raputanud. Euroopa juhid räägivad nüüd otsekohesemalt. Relvastumine on käimas. Esimest korda aastakümnete jooksul arutatakse tõsiselt Euroopa kaitsevõime loomist, mis ei sõltu Ameerika Ühendriikidest. Ning lõpuks ollakse valmis tunnistama mõeldamatut: Euroopa peab valmistuma otseseks, kuumaks sõjaks Venemaaga.

Kuid siin peitubki tegelik tuum: relvad, eelarved ja tööstustoodang on olulised, kuid neist ei piisa. Palju olulisem on tsivilisatsiooni elav vaim. Tema sisemine tuli. Tema saatustunne.

Sõdu ei võideta üksnes SKP-ga. Neid võidetakse usu ja veendumusega. Sellega, kuidas rahvas näeb iseennast, mille eest ta usub end seisvat, millise tuleviku nimel ta on valmis kannatama ja milliseid vaenlasi ta on valmis hävitama, et selleni jõuda. Eksistentsiaalseid sõdu võidetakse visiooni, mitte üksnes majandusliku või tehnilise võimekusega.

Ja just siin kõhkleb Euroopa endiselt. Kõik räägivad „Euroopa ühtsusest”, kuid vähesed suudavad öelda, mida see tegelikult tähendab. Liiga kaua on „eurooplaseks olemine” tähendanud vaid geograafiat ja bürokraatiat: elamist Euroopa Liidus, mõne Euroopa keele kõnelemist ning abstraktsete väärtuste – vabaduse ja demokraatia – omaksvõttu.

Teise maailmasõja järgsel ajastul on Euroopa identiteeti üha enam määratletud mitte ajaloo ega pärandi, vaid abstraktsete väärtuste kaudu – vabadus, demokraatia, inimõigused. Ka Lääne vastasseisu Venemaaga kujutatakse sageli liberaaldemokraatia ja türannia kokkupõrkena. Kuid see tõlgendus on nii pealiskaudne kui ka vale. See ei mõista konflikti sügavamat olemust ega kajasta õigesti, mida tähendab olla eurooplane.

Jah, liberaalne demokraatia on ainulaadne ja väärtuslik Euroopa panus poliitilisse ellu. Kuid see ei määratle Euroopat. See on Euroopa tsivilisatsiooni tulemus, mitte tema olemus. Euroopa eksisteeris sajandeid enne seda, kui vabaduse ja demokraatia ideed esile kerkisid. Euroopa taandamine ideeks on viga. Ennekõike on Euroopa oma rahvaste lihast ja verest pärimus, nende ajaloolise kogemuse sügavus ning mälu järjepidevus.

Euroopa ei ole ideoloogia. Ta on tsivilisatsioon, mis on juurdunud päritolus ja ajaloolises mälus. Tema juured ulatuvad 10. sajandisse, Ottode ja Kapetingide tõusu aega, mil Karl Suure impeeriumi varemeist kerkis uus kord. Euroopa oli Euroopa ammu enne seda, kui ta muutus liberaalseks ja demokraatlikuks. Varakeskajal ei rääkinud keegi „inimõigustest”. Keegi ei suutnud sõnastada „liberaalseid väärtusi”. Kuid see ei tee selle ajastu inimesi vähem eurooplasteks.

See on oluline. Sest kui Euroopat määratleda üksnes liberaaldemokraatia järgimise kaudu, muutub see eristamatuks igast riigist, mis lihtsalt korraldab valimisi või kirjutab õigused seadustesse. See pole mitte ainult vale – see on ohtlik. Demokraatia ei muuda riiki veel euroopalikuks. Samuti ei taga see, et riik seisab koos Läänega.

Võtame näiteks India. See on demokraatia, kuid seisab avalikult Lääne vastaste poolel. Ta toetab Venemaad nii diplomaatiliselt kui majanduslikult. Ta kaldub nende poole, kes püüavad lõhkuda Lääne juhitud maailmakorda. Paljud Lääne kommentaatorid, eriti Ukraina-meelses ringkonnas, väljendavad selle üle hämmastust. Nad eeldavad, et kuna India on demokraatlik, peab ta olema Läänega liidus. Kuid see eeldus põhineb kategooriaveal. Konflikt, millega me silmitsi seisame, ei puuduta poliitilisi süsteeme. See ei ole ideede lahing. See ei ole liberaaldemokraatia ja autoritaarsuse vastasseis. See on tsivilisatsioonide sõda.

Ei pea isegi nii kaugele vaatama. Kaasaegne Venemaa ajalugu ise on karm tõend sellest, et liberaaldemokraatia omaksvõtt ei muuda riiki automaatselt Lääne sõbraks. Kõnekam näide on Jeltsini ajajärk, mil Venemaa võttis omaks liberaaldemokraatia, korraldas valimisi ja kehtestas läänepärased institutsioonid. Tollal eeldas Lääs naiivselt, et kuna Venemaa oli demokratiseerunud, oli üleüldine oht kadunud. Valitsev eksitus oli usk, et Venemaa on nüüd osa Lääne perekonnast ja teda saab sujuvalt integreerida läänemaailma. Ta kutsuti isegi liituma G7-ga – muutes selle G8-ks – praktiliselt ilma küsimusi esitamata.

See oli katastroofiline viga, mille eest maksavad nüüd ränka hinda eeskätt Ukraina, aga ka laiemalt kogu läänemaailm. Pelgalt liberaaldemokraatia omaksvõtt Boriss Jeltsini ajal ei muutnud Venemaad imeväel Lääne osaks. Pinna all jäi sealne ühiskond Lääne tsivilisatsiooni suhtes sügavalt vaenulikuks. Isegi liberaalsetel Jeltsini aastatel jäi Venemaa Lääne kibedaks vastaseks; Lääs oli lihtsalt šokeerivalt rumal või tahtlikult pime, et seda märgata. Venemaa „liberaliseerimine“ ja „demokratiseerimine“ 1990. aastatel oli pealiskaudne ja kunstlik kõrvalekalle – põgus hetk, mis kustus loomulikul ja paratamatul kombel niipea, kui võimule tuli Vladimir Putin.

Venemaa ja tema liitlased – Iraanist Hiina ja Indiani, läbi BRICS-i ja kaugemale – ei jaga ühist ideoloogiat. Mida nad jagavad, on sügav sisemine vihkamine Lääne vastu. Neid ei ühenda kommunism, autokraatia ega ükski konkreetne doktriin, vaid vaenulikkus Lääne tsivilisatsiooni kui terviku suhtes. Vastasseis ei ole pelgalt ideoloogiline või poliitiline. See on tsivilisatsiooniline ja eelkõige – sisimas tunnetuslik.

Seetõttu peavad Euroopa poliitikakujundajad, mõtlejad ja juhid mõistma üht põhitõde: rahvast ei saa mobiliseerida oma tsivilisatsiooni kaitsma, kui seesama rahvas tunneb end oma esivanemate kodumaal võõrandatuna. Rahvast, kellele öeldakse, et ta peaks häbenema oma ajalugu, põlgama oma esivanemaid ja loovutama oma maa uustulnukaile, kellel puudub lojaalsus Euroopa vastu, ei saa kunagi veenda kindlameelselt Venemaa vastu marssima ega taluma puudust selle kõrge tsivilisatsioonilise eesmärgi nimel. Rahvas, keda pommitatakse süütundega ja kellele õpetatakse, et juba tema identiteet on kurjast, ei võitle oma kodumaa eest. Ta kapituleerub vaikimisi.

Seetõttu on esimene ja kõige olulisem ülesanne, et eurooplased taastaksid uhkuse selle üle, kes nad on. Uhkuse oma ajaloo, pärandi ja esivanemate üle. Ilma selleta ei teki tahet vaenlasele vastu seista. Ükski armee ei võitle pelgalt abstraktsioonide eest. Sõdurid riskivad oma elu ja tervisega, tsiviilisikud taluvad majanduslikke raskusi ainult siis, kui nad usuvad, et kaitsevad midagi iseoma – verd, maad, perekonda, pärandit. Just seetõttu on Ukraina suutnud Venemaa agressiooni tagasi tõrjuda. Ukrainlased ei võitle mitte abstraktsete väärtuste, vaid vere ja maa eest. Kui eurooplastelt see usk ära võtta, ei liiguta neid kriitilisel hetkel ükski üleskutse „demokraatiale“ või „väärtustele“.

Analüütikud kurdavad sageli, et eurooplased pole valmis võitlema, et neil puudub mobilisatsioonivaim Venemaa agressiooni ees. Kuid põhjus on lihtne: eurooplastelt ei saa nõuda surma ega kannatusi sellise poliitilise ruumi nimel, mis nad endid ära salgab. Miks peaksid nad riskima oma eluga riikide eest, mis kohtlevad neid võõrastena nende esiisade maal? Miks peaksid nad ohverdama juhtide nimel, kes põlgavad nende pärandit ja hurjutavad neid „rassistidena“? Nad ei võitle abstraktsioonide eest. Nad ei sure häbi nimel.

Aga kui eurooplased taastavad taas uhkuse oma tsivilisatsiooni, ajaloo ja esivanemate üle – kui nad näevad, et nende valitsused ja institutsioonid seisavad nende identiteedi eest, mitte ei vabanda selle pärast –, siis muutub kõik. Veendumus taastub. Tahe loobuda mugavusest võidu nimel taastub samuti.

See viimane on oluline. Aastakümneid on Euroopa sumbanud väikekodanluses. Veel hullem – Euroopa ühiskonnad on tõstnud väikekodanluse kõrgeimaks vooruseks. Eurooplased on pidanud mugavust ja jõukust millekski püsivaks ning veel enam – eesmärgiks iseeneses. See illusioon peab kaduma. Mugavus, millega me harjusime, ei tule tagasi. Ja see on hea. Sest see mugavuse ajastu ei olnud algusest peale normaalne. See oli suur ajalooline kõrvalekalle. See muutis meie elu tühjaks, sihituks ja igavaks.

Ajalugu pakub meile nüüd ainulaadset võimalust taasavastada kirg, tähendus ja eesmärk. Euroopa on sageli seisnud silmitsi barbarite sissetungide ja väliste impeeriumide ohuga, kuid on alati lõpuks võidukalt välja tulnud. Viimane sellise ulatusega oht oli Osmanite riik, mis alistati Püha Liiga sõdades 17. sajandi teisel poolel. Kesk- ja Ida-Euroopa seisid ühtsena ning andsid Osmanitele otsustava löögi. 1699. aasta Karlowitzi rahu tähistas Osmanite riigi pika ja aeglase allakäigu algust.

Tolle ajastu eurooplased ei püüdnud oma vastaseid lepitada. Nad ei „püüelnud rahu poole“ ega rahuldunud sellega, et 1683. aastal Viini piiramisest lihtsalt ellu jääda. Nad läksid edasi ja asusid pealetungile. Nad ei seadnud esikohale „diplomaatiat“, „diile“ ega „ettevaatlikkust“ – mõisteid, mis kuuluvad tänapäeva bürokraatia haledasse sõnavarasse. Nad tahtsid võitu. Nad tahtsid vaenlase purustada. Ja lõpuks vaenlane purustatigi.

Võib minna veelgi kaugemale antiikaega. Kreeka linnriigid olid pidevalt ohustatud oma kauaaegse vaenlase, Pärsia impeeriumi poolt, kuid sellest hoolimata vajusid nad sageli vennatapusõdadesse. Lõpuks panid nad siiski oma erimeelsused kõrvale, ühendasid jõud ja hävitasid oma iidse rõhuja. Üllatavalt lühikese ajaga vallutasid Aleksander Suure juhitud ühendatud kreeka väed Pärsia impeeriumi tohutud territooriumid.

Eurooplased peavad sellest ajaloost ammutama inspiratsiooni. Minevikku ei tohi näha pelgalt sündmuste loeteluna, vaid juhisena tulevaseks tegutsemiseks – ning Euroopa ajalugu on selliseid juhiseid täis. Ikka ja jälle on Euroopa seisnud silmitsi väliste sissetungide ja impeeriumide ohuga. Iga kord, hoolimata esialgsest lõhenemisest ja killustatusest, on eurooplased heitnud erimeelsused kõrvale, taasavastanud oma ühise saatuse ja väljunud võitjatena. Sajandeid tagasi oli ohuks Osmanite riik; täna on selleks Venemaa. Ja Euroopa võidab taas. Nii nagu 1683. aasta ebaõnnestunud Viini piiramine tähistas Osmanite riigi lõpu algust, peab Euroopa tagama, et Venemaa ebaõnnestunud rünnak Kiievi vastu tähistaks tema allakäigu algust. Kiiev 2022 peab saama Venemaa „Viiniks 1683“.

Tänapäeval on Euroopa maailma-ajalooline ülesanne Vene riigi lammutamine ja sealse tohutu Euraasia ruumi ümberkorraldamine. Venemaa tuleb demilitariseerida, tuumarelvadest vabastada ja killustada kümneteks iseseisvateks riikideks, millest igaüks kujundab oma rahvusliku või piirkondliku identiteedi ning loobub oma „vene“ imperiaalsest minevikust. Alles siis saavutab Euroopa oma ajaloolise saatuse.

Paljudele Lääne vaatlejatele näib Venemaa palju ühtlasema ja konsolideeritumana, kui ta tegelikult on. Tegelikkus on aga hoopis vastupidine. See, mida täna nimetatakse „Venemaaks“, on kunstlik moodustis, mis on kokku pandud üksnes jõu abil. Põhja-Euraasia tohutud ja mitmekesised alad jagavad Moskvaga väga vähe ühist ning kannavad sageli sügavat pahameelt impeeriumi keskuse vastu.

Euroopa peab seda nõrkust ära kasutama, külvates Venemaal aktiivselt rahulolematust. Ta peaks toetama tärkavaid separatistlikke liikumisi eri piirkondades ja rahvusvabariikides – mitte ainult koordineeritud infokampaaniate kaudu, vaid ka materiaalse ja sõjalise toetusega. Eripärased piirkondlikud ja rahvuslikud identiteedid on juba olemas. Sügav pahameel Moskva vastu on juba olemas. Lahkulöömise hoovused on juba olemas; neid lihtsalt lämmatab jõhker riiklik julgeolekuaparaat.

Liiga kaua on Venemaa saanud tegutseda karistuseta, külvates Euroopas lahkhelisid ja lõhesid. Nüüd peavad rollid vahetuma. Euroopa peab peegeldama Venemaa enda asümmeetrilisi taktikaid, kasutades relvana rahulolematuse ja pettumuse voogusid, mis ulatuvad Venemaal tegelikult palju sügavamale kui Euroopas. Tegelikkuses on Venemaa palju heterogeensem ja lõhestunum, kui tema monoliitse ühtsuse fassaad laseb paista. Euroopa on seevastu palju ühtsem ja sidusam tervik, kui võib tunduda erinevate rahvusriikide ja identiteetide tõttu. Eurooplased peavad selle reaalsuse ära tundma ja selle põhjal otsustavalt tegutsema.

Selles eksistentsiaalses võitluses peab Euroopa olema Venemaa lammutamise eesliin. Ta peab süsteemselt võimendama Venemaa loomulikke sisemisi murdejooni ning võtma enda kanda maailmaloolise ülesande korraldada ümber see tohutu Euraasia ruum, et kindlustada oma tsivilisatsiooniline tulevik.

See ei tähenda aga ühe koloniaalvõimu asendamist teisega. Pigem nõuab see sügavat Euroopa osalust – sealhulgas rahuvalvejõudude paiknemist ja institutsionaalset järelevalvet –, et tagada nende uute suveräänsete riikide ellujäämine nende hapras alguses, vältida nende triivimist Euroopa vaenlaste, näiteks Hiina, mõjusfääri ning purustada kõik kohalikud revanšistlikud liikumised, mis püüaksid vana impeeriumi uuesti kokku koguda. Need uued postsovetlikud riigid, mis sünnivad vaesuse ja sisemise lagunemise keskelt, vajavad üleminekuperioodil Euroopa juhtimist, et vältida kaost.

Aja jooksul võiks osa neist uutest riikidest liituda suurema Euroopa perekonnaga – eelkõige lääne- ja loodealad, nagu Smolenski, Novgorodi, Pihkva ja Ingerimaa vabariigid. Need piirkonnad kuulusid juba keskajal Euroopa maailma, enne kui Moskva-Venemaa nad jõuga sealt ära rebis. Teised – nagu Uurali vabariik, Siberi vabariik, Vene Kaug-Ida, Baškortostan, Tatarstan, Jakuutia ja Tšetšeeni Itškeeria vabariik – tuleks kujundada tugevateks Euroopa liitlasteks nende iseseisval arenguteel.

Oluline on, et Euroopa väldiks poolikuid meetmeid ja ajutisi lahendusi. Ainus eesmärk peab olema Venemaa lagunemine ja tema ühtse imperiaalse struktuuri hävitamine. Ei midagi vähemat. Euroopa ei tohiks leppida „demokratiseeritud“ ja „liberaliseeritud“ Venemaaga. Jeltsini ajajärk ja sellele järgnenud sündmused meenutavad selgelt, et Venemaa jääb alati Euroopa kibedaks ja ohtlikuks vaenlaseks seni, kuni säilib impeeriumi ühtne struktuur – sõltumata tema „demokratiseerimisest“ või „liberaliseerimisest“. Mineviku vigu ei tohi korrata. Eesmärk ei tohi olla „vaba“ Venemaa. Eesmärk peab olema mitteeksisteeriv Venemaa.

Sügavamal tasandil käivitab Venemaa kokkuvarisemine ja Põhja-Euraasia ümberkujundamine ka uue avastusajastu. Vene riigi purustamine võimaldab lõpuks nende alade rahvastel avastada oma tõelise identiteedi – taastada ajalugu, kultuurid ja esivanemate traditsioonid, mis olid sajandeid Moskva-Venemaa ülemvõimu all maha surutud.

Vaatamata oma tohutule geograafilisele ulatusele on see hiiglaslik piirkond toiminud sisuliselt intellektuaalse terra incognitana. Vene imperiaalsel süsteemil polnud kunagi tõelist huvi Põhja-Euraasia eripärase kultuurilise ja ajaloolise rikkuse vastu. Arheoloogilised ja ajaloolised uurimused olid piiratud – kui neid üldse tehti. Samal ajal takistas poliitiline suletus Lääne teadlasi seal pikaajalist ja süstemaatilist uurimistööd tegemast.

Suveräänsete rahvusriikide sünd selles ruumis muudab olukorda radikaalselt. Need alad avanevad, kogedes mitte ainult poliitilist vabanemist, vaid ka akadeemilist ärkamist. Lääne ajaloolaste, arheoloogide, antropoloogide ja teiste teadlaste esirühm suundub nendesse uutesse riikidesse. Vastupidiselt endistele Vene ülemvõimudele süvenevad eurooplased põhjalikult nende ühiskondade struktuuri, tõstes esile tavad ja ajaloopärandi, mis on seni olnud maailma tähelepanust kõrvale jäetud. Kuigi lõppeesmärk on, et need riigid kasvataksid välja oma teaduslikud traditsioonid ja eksperdid, tuleb esmane tõuge Euroopast. Lääne teadmiste toel avastavad Põhja-Euraasia rahvad oma allasurutud pärandi. Nad loovad taas ühenduse oma sügavaimate juurtega ning avastavad teatud mõttes iseenda. Koos nendega hakkab ka kogu maailm lõpuks mõistma Põhja-Euraasia tegelikku olemust.

Meie ees avanev horisont on erutav. Venemaa lammutamine lubab palju enamat kui pelgalt geopoliitilist ümberpaigutust; see tõotab ka suurt intellektuaalset renessanssi. See toob päevavalgele hämmastavaid avastusi ja tõmbab kõrvale eesriide tohutult keerukalt maailmalt, mida on sajandeid varjus hoidnud imperiaalse Moskva tahtlik hoolimatus ja teadmatus.

Kokkuvõtteks: seni, kuni Venemaa eksisteerib oma praegusel ühtsel kujul, jäävad Euroopa ja kogu Lääne tsivilisatsioon pidevasse ohtu, ükskõik kui palju „kokkuleppeid“ või „diile“ sõlmitakse. Euroopa ja kogu Euraasia saavad tõeliselt õitseda – mitte ainult tehnoloogiliselt ja majanduslikult, vaid eelkõige vaimselt – alles siis, kui Vene oht on täielikult hävitatud. Alles siis, kui Venemaa on lagunenud ja see tohutu Euraasia ruum on Euroopa juhtimisel ümber korraldatud. Tõeline rahu ja jõukus saabuvad alles siis, kui Euroopa saavutab oma ajaloolise saatuse.