Viimaste päevade sündmused Lähis-Idas on toonud taas esile küsimuse, kuidas peaksid eurooplased ja eestlased suhtuma Iisraeli ja Iraani vahelisse vastasseisu. Olukord on muutunud eriti teravaks pärast seda, kui Ameerika Ühendriigid liitusid Iisraeli rünnakutega Iraani vastu, tappes täppislöökidega suure osa Iraani juhtkonnast.

Ruuben Kaalep kommenteeris värsket konflikti ka Postimehe erakondade Vox Populi rubriigis. Kuna ajaleht lühendas tema kommentaari, avaldame selle siin täismahus:

“Valik Iraani ja Iisraeli vahel on kui valik katku ja koolera vahel. Mõlemal juhul on tegemist agressiivsete riikidega, kes on oma eesmärkide saavutamiseks valmis kasutama valimatult terroristlikke vahendeid. Iraan on tapnud tuhandeid valitsusvastaseid protestijaid ning süstemaatiliselt sekkunud ümberkaudsetes riikides toimuvasse. Iisraeli sõjavägi on nüüdseks tunnistanud, et on tapnud Gaza sektoris alates 2023. aastast umbkaudu 70 000 inimest, samal ajal kui Iisraeli poliitika on suunatud riigipiiride laiendamisele palestiinlaste arvelt. Kummalgi Lähis-Ida režiimil on väga vähe ühist euroopalike väärtustega (nii konservatiivses kui liberaalses tähenduses).

Suurem osa õigustusi, mida on kasutatud Iraani ründamise toetuseks, ei ole vettpidavad, kuna neid saaks täpselt samamoodi kasutada, et õigustada Iisraeli ründamist. Puuduvad tõendid, et Iraan oleks lähedal tuumarelva loomisele, samal ajal kui Iisrael keeldub avalikult tunnistamast omaenda tuumaarsenali olemasolu.

Iisraeli ja USA tegevuses puuduvad ka märgid realistlikust režiimimuutuse plaanist Iraanis. Näiteks on rünnakuist säästetud president Pezeshkiani, keda USA ilmselt peab tulevaseks läbirääkimispartneriks. Ilma Iraani maavägedega okupeerimata ei ole võimalik režiimivahetust kindlustada, sellises mahus operatsioon käiks aga isegi USA-le üle jõu. Järelikult teenivad rünnakud eelkõige Iisraeli huvi hoida Iraani nõrga, kuid stabiilsena. Võimuvahetus või suurem kaos Iraanis võiks viia Iisraeli jaoks ettearvamatute tagajärgedeni: pole põhjust eeldada, et teistsugune valitsus Iraanis suhtuks tingimata Iisraeli leebemalt. Vajadus pakkuda Iisraeli agressiivsele poliitikale regionaalset tasakaalu ei ole ideoloogiline, vaid tuleneb geopoliitilisest loogikast ning palestiinlaste kannatustega kursis olevate inimeste õiglustundest.

Donald Trump on agressiooniga ühinedes paljastanud oma rahuretoorika õõnsuse. Tema teise ametiaja mustriks on kujunemas naivistlik imperialism: äsja ähvardati sõjalise rünnakuga Taanit, siis sekkuti Venezuelas ning nüüd liituti Iisraeli uusima avantüüriga. Selle taga võib näha soovi juhtida tähelepanu kõrvale USA sisepoliitikalt, mida hetkel raputavad samuti Iisraeliga tihedates korruptiivsetes suhetes olnud Jeffrey Epsteiniga seotud paljastused.

Mõnevõrra positiivsena võib Iraani nõrgestamine aidata kaasa Venemaa rahvusvahelise mõju vähenemisele, kuid seda ei maksa üle hinnata. Iraani relvaeksport Venemaale peatus juba mullu; Venemaa toodab algselt Iraani päritolu Shahed-droone ammugi iseseisvalt. Küll aga võivad Venemaale kasuks tulla nii Iraani ründamisest tulenev naftahinna tõus kui ka lääneriikide moraalse palge ja rahvusvahelise õiguse jätkuv õõnestamine omaenda käe läbi.”