Igal 14. märtsil tähistame emakeelepäeva – riiklikku tähtpäeva, mis on pühendatud eesti keelele ning selle kandjatele. Ametlikult kuulutas riigikogu selle päeva riiklikuks tähtpäevaks 1999. aastal, kuid algatus sündis juba varem, kui kooliõpetaja Meinhard Laks asus koguma toetusallkirju meie emakeele kaitseks. See kuupäev ei ole juhuslik. 14. märtsil 1801 sündis mees, kes julges ühena esimeste seast nõuda eesti keelele täit eluõigust ja väärikust – Kristjan Jaak Peterson.
Kristjan Jaak Peterson oli noor haritlane, kes trotsis oma ajastu eelarvamusi ning nimetas end uhkusega maarahva laulikuks. Ta nägi eesti keeles mitte talupoja argivahendit, vaid kõrget kultuurkeelt, mis väärib kõlamist nii luules kui mõttes. Kuigi Petersoni looming ei jõudnud ta eluajal trükki, kujunes temast eesti kirjanduse üks rajajaid ja rahvusliku eneseteadvuse sümbol. Igal emakeelepäeval meenutame noort poeeti, kes mõistis, et emakeel pole üksnes suhtlusvahend, vaid rahvuse hinge peegel.
Koiduaeg on Kristjan Jaak Petersoni meenutanud järgnevates artiklites:
- Kristjan Jaak Petersoni rahvusaate ere leek kumab tänase päevani
- Kristjan Jaak Peterson. Katkeid päevaraamatust
