Hiljuti kaitses Margus Tamm Eesti Kunstiakadeemias doktoritöö, mis käsitleb nüüdisaegset protestikultuuri ning selle rolli demokraatlikus ühiskonnas. Tamme uurimus toob esile, et protestid ja meeleavaldused ei ole üksnes poliitilise rahulolematuse väljendused, vaid laiem kultuuriline nähtus, millel on oluline ja sageli positiivne mõju demokraatia toimimisele, sealhulgas Eestis.
Tamme sõnul nähakse proteste avalikus arutelus sageli kitsalt kui viha, vastuhakku või korrarikkumist. Tema doktoritöö aga rõhutab, et protest on ühiskondliku suhtluse vorm – keel, mille kaudu kodanikud annavad märku sellest, kes nad on, mille eest nad seisavad ja millist ühiskonda nad soovivad. Sellest vaatenurgast on protest osa demokraatlikust dialoogist, mitte selle vastand.
Oma töös käsitleb Tamm protesti mitte ainult poliitilise reaktsioonina konkreetsetele otsustele, vaid ka meelelise, kunstilise ja poeetilise sündmusena. Just vaatemängulisus, emotsionaalsus ja nähtavus muudavad protesti tema hinnangul ühiskondlikult mõjusaks. Ilma nendeta jääks protest pelgalt tehniliseks nõudmiseks, mis ei jõua laiema avalikkuseni ega käivita sisulist arutelu.
Tamm toob esile, et ka institutsionaalselt toimivas demokraatias võib kodanikuallumatus olla legitiimne, kui tavapärased osaluskanalid ei toimi ning märkimisväärne osa ühiskonnast jääb otsustusprotsessidest kõrvale. „Sellisel juhul on tegemist demokraatliku allumatusega,” selgitab Tamm. „Kui üleastumise eesmärgiks on tekitada arutelu, saab rääkida väljendavast õiguserikkumisest. Kui väljendava õiguserikkumisega juhitakse tähelepanu seni varjus püsinud sotsiaalsetele probleemidele, on sel ühiskonna jaoks produktiivne, informeeriv väärtus,” kirjutab Tamm oma doktoritöös.
Tamme uurimus näitab, et protestid aitavad kujundada identiteete ja solidaarsust, vaidlustada vaikimisi kehtivaid norme ning tuua avalikku ruumi teemasid, mida institutsionaalne poliitika ei ole soovinud või suutnud piisava teravusega käsitleda. „Protestikultuur on arutleva demokraatia mudeliga kooskõlastatav ning omab ühiskonna eri tasandeid läbivas kommunikatsioonis struktuurselt produktiivset rolli,” järeldab doktoritöö.
Näidetena viitab Tamm rahvusvahelistele protestiliikumistele, nagu 2011. aastal alguse saanud „Occupy Wall Street“, mis tõi laiemasse avalikku arutellu majandusliku ebavõrdsuse, korporatsioonide mõju poliitikale ning finantssektori korruptiivse rolli ühiskonnas. Tema hinnangul ei seisne protestide väärtus üksnes vahetus poliitilises tulemuses, vaid ka nende võimes avardada poliitilist kujutlusvõimet.
Doktoritöö rõhutab ka digitaalse kultuuri rolli nüüdisaegse protestikultuuri kujunemisel. 1990. aastate internetiaktivism, netikunst ja häkkerikultuur õpetasid Tamme hinnangul, et nutika meediakasutuse abil on võimalik sekkuda ka keerukatesse globaalsetesse võimusuhetesse. See arusaam on mõjutanud paljusid tänapäevaseid ühiskondlikke liikumisi.
Tamme üks keskseid järeldusi on, et protestikultuuri ei tohiks käsitleda ühiskondliku häirena, vaid ressursina. Protest on mehhanism, mille kaudu ühiskond ennast korrigeerib, sunnib võimu oma otsuseid põhjendama ning hoiab avalikku arutelu elavana. Ilma protestideta muutuks demokraatia vaesemaks: väheneks kriitiline debatt ning kodanikud taanduksid passiivseteks pealtvaatajateks.
Doktoritöö sõnum on, et protestid ja meeleavaldused ei ohusta demokraatiat, vaid aitavad seda uuendada ja elus hoida. Eesti kontekstis tähendab see, et avalikud väljaastumised ja kodanikuaktiivsus ei ole märk demokraatia nõrkusest, vaid selle toimimisest.
