Tartu Ülikooli terioloogide hinnangul häirib inimese soov loodust lihtsate võtetega „reguleerida“ ökosüsteemide loomulikku tasakaalu ning tekitab sageli uusi ja süvenevaid probleeme. Sellest kirjutavad ERR-i portaalis avaldatud arvamusloos Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi teadurid Maris Hindrikson ja Egle Tammeleht ning doktorant Kirke Raidmets.

Teadlaste sõnul nähakse suurkiskjaid avalikus arutelus sageli kitsalt kariloomade murdmise ja kahjujuhtumite kaudu, kuid kiskjate roll looduses on märksa laiem. „Kiskjad täidavad looduses olulist võtmerolli, hoides saakloomade arvukuse kontrolli all ning mõjutades seeläbi kogu ökosüsteemi, sealhulgas taimestiku ja maastiku tervist,“ märgivad autorid.

Looduses toimib kiskja ja saaklooma vaheline dünaamika looduslike seaduspärasuste järgi, mida kirjeldab ka ligi sada aastat tuntud Lotka–Volterra mudel. Selle kohaselt püsivad kiskjate ja saakloomade populatsioonid tasakaalus ilma inimese sekkumiseta ning ükski liik ei kasva piiramatult.

Teadlaste hinnangul ei ole inimese sekkumine looduse „reguleerimisse“ suunatud mitte looduse, vaid eelkõige inimese enda huvide teenimisele, sageli varasemate inimtegevusest põhjustatud vigade parandamiseks. „Tänapäeval on tüüpiline, et inimene tegutseb omamoodi superkiskjana, küttides ühtaegu nii kiskjaid kui ka saakloomi,” selgitavad autorid. „Selle tulemusena väheneb kiskjate arvukus, samal ajal kui saakloomade hulk suureneb, sest nende kogukoormus kiskluse all väheneb.”

See omakorda võib suurendada ulukikahjusid põllumajanduses ja metsanduses. Teadlaste sõnul võib see viia olukorrani, kus põllu- ja metsamehed satuvad jahindusest sõltuvasse seisu, samas kui ökosüsteemi tervikpilt jääb tähelepanuta.

Arvamusloos tuuakse näitena ilvese ja metskitse populatsioonide omavaheline suhe. Raskete talvede ja intensiivse küttimise tõttu langes metskitsede arvukus aastatel 2009–2010 järsult, mis omakorda mõjutas ka ilvese populatsiooni. Hiljem taastunud metskitse arvukust hakati taas hoogsalt küttima, jõudes rekordiliste küttimismahtudeni aastatel 2019 ja 2020. Teadlaste hinnangul ei ole metskitse arvukuse uus langus tingitud suurkiskjatest, nagu sageli väidetakse, vaid eeskätt inimese enda küttimissurvest. See omakorda pidurdab ka ilvese populatsiooni taastumist.

Hundi puhul rõhutavad autorid tema mitmekesist toidulauda ja rolli metsasanitarina. Erinevalt ilvesest langevad hundi saagiks sageli haiged, nõrgad või noored loomad, mis aitab piirata haiguste levikut looduses.

Teadlaste sõnul on mitmete uuringute põhjal näidatud hundi pidurdavat rolli ka sigade Aafrika katku levikus. See mõju saab aga avalduda vaid siis, kui hundi arvukus ei ole inimese poolt liigselt alla surutud.

“Metssea arvukus on kuni hiljutiste haiguspuhanguteni olnud Eestis väga kõrge, kuna aastaringsete söödaplatsidega on keskkonna kandevõime tehislikult looduslikust kõrgemale tõstetud, luues nõnda soodsa pinnase haiguse levikuks,” selgitavad autorid. “Samas on kiskja arvukus viidud nii madalale, et ka tema ei suuda haiguste levikut piirata.”

Kui alternatiivseid saakloomi on vähe, võivad hundid hakata otsima toitu inimese lähedalt, mis suurendab konflikte ja avalikku pahameelt. Samas rõhutavad autorid, et ühiskonna leplikkus suurkiskjate suhtes on otseselt seotud nende populatsioonide püsimisega. Tartu Ülikooli veel avaldamata uuringu järgi on tavainimesed suurkiskjate suhtes märksa leplikumad kui jahimehed või põllumehed, kuid nende hääl ei jõua sageli avalikku debatti.

Teadlaste hinnangul ei tohiks ulukipopulatsioonide ohjamise otsuseid rajada lihtsustatud oletustele ega kitsaste huvirühmade vaadetele. Ökosüsteemid on nende sõnul sama keerukad kui ühiskonnad või majandussüsteemid ning vajavad tervikvaadet.

Autorid leiavad, et ühiskonnas tuleks ausalt küsida, millist looduskeskkonda soovitakse, ja kas ollakse valmis taluma teatud ebamugavusi, et säilitada liigirikas ja toimiv loodus. „Küsimus ei ole ainult selles, kas hunt võib elada Soomaal, vaid selles, kas suudame kujundada maastikke – ka mõtte- ja hingemaastikke –, kus tippkiskjal on oma koht,“ kirjutavad nad.