Rahvuslane ja endine Riigikogu liige Ruuben Kaalep tegi õiguskantslerile ettepaneku algatada temaatiline järelevalve kaitsepolitseiameti menetlustoimingute üle. Ettepanek on esitatud Postimehes avaldatud arvamusloos, kus Kaalep käsitleb põhiseaduslike kontrollimehhanismide toimimist ning julgeolekuasutuste tegevuse õiguspärasust.
Kaalep rõhutab, et Eesti põhiseadus ei eelda võimu eksimatust, vaid näeb ette pidurid juhuks, kui ka demokraatlikus õigusriigis võivad tekkida eksimused. Tema hinnangul on õiguskantsler sellises olukorras „põhiseadusliku korra viimane kaitseliin“, kelle ülesanne ei ole süüdlaste otsimine, vaid põhiõiguste kaitsmine siis, kui tavapärased järelevalvemehhanismid ei toimi piisavalt tõhusalt või on muutunud formaalseks.
Arvamusloos küsib Kaalep, kas kaitsepolitseiameti menetlustoimingute üle teostatav järelevalve vastab praegu põhiseaduslikule standardile. “Viimaste ja tegelikult ka varasemate aastate juhtumid lubavad väita, et mitte piisavalt,” leiab Kaalep. Ta viitab olukordadele, kus kohtud on küll tuvastanud põhiõiguste rikkumisi, kuid sellele ei ole järgnenud sisulist vastutust ega selget praktika muutust.
“Mitmes avalikkuse ette jõudnud juhtumis on riivatud isikute põhiõigusi, kuigi nende süüd ega ohtlikkust ei ole tõendatud,” toob Kaalep esile. Ta viitab juhtumitele, kus süütuid isikuid on kasutatud riigivastase tegevuse illustratsioonina, kahjustades nende au ja head nime, ning kus isikuandmete kogumise seaduslikkust on hiljem pidanud hindama kohus.
Eraldi märgib Kaalep ringkonnakohtu hiljutist otsust, milles kohus tuvastas, et kaitsepolitseiamet kogus jälitustoimingute käigus isiku elektroonilist kirjavahetust viisil, mis rikkus põhiseaduslikku sõnumisaladust ja ületas seadusest tulenevaid volitusi. Kohtu hinnangul ei olnud kogutud andmete ulatus proportsionaalne menetluse eesmärgiga ning praktika ei vastanud seaduses sätestatud piirangutele.
“Seega on juba mitmes menetluses kohtud pidanud vajalikuks märkida, et kaitsepolitsei kasutatud meetodid ei vastanud seadusest tulenevatele nõuetele. See on sisuline põhiõiguste rikkumine, mitte enam vormiline puudus. Õigusriigis peab sellistele tuvastustele järgnema institutsionaalne vastutus ja praktika muutus,” leiab Kaalep.
Samas ei ole sellistele kohtu kriitilistele hinnangutele avalikkuses järgnenud arutelu vastutuse ega järelevalve tõhustamise üle. Prokuratuur on kaitsnud menetlustoimingute seaduslikkust ka pärast kohtu kriitikat ning puudub alus arvata, et kaitsepolitsei praktika oleks oluliselt muutunud.
Arvamusloos analüüsib Kaalep ka kehtivaid järelevalvemehhanisme. Tema hinnangul on parlamentaarne järelevalve piiratud, kuna Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjonil puuduvad võimalused süveneda konkreetsetesse menetlustoimingutesse ning nende õiguspärasusse. “Oma osa on selles teabe killustatusel ja väljakujunenud praktikal, mis võimaldab komisjonil saada üksnes üldist ülevaadet julgeolekuasutuste tegevusest. Kuid seda mõjutab ka komisjoni liikmete poliitiline sõltuvus ning asjaolu, et ligipääs teabele eeldab samade asutuste läbi viidavat taustakontrolli,” selgitab Kaalep.
Ka prokuratuuri rolli peab Kaalep problemaatiliseks, viidates võimalikule huvide konfliktile: prokuratuur kontrollib julgeolekuasutuste tegevust menetluste raames, kuid esindab samal ajal riiki süüdistajana ning on institutsionaalselt huvitatud menetluste õiguspärasuse kaitsmisest. Kohtulik kontroll on tema hinnangul seevastu fragmentaarne ja reaktiivne, kuna kohus saab hinnata vaid neid toiminguid, mis jõuavad konkreetse vaidlusena menetlusse, sageli alles aastaid hiljem.
Sellises olukorras näeb Kaalep õiguskantslerit ainsa institutsioonina, kellel on põhiseadusest tulenevad volitused hinnata nii prokuratuuri kui ka kaitsepolitseiameti tegevuse õiguspärasust tervikuna. “Erinevalt poliitilistest organitest ei sõltu õiguskantsler parteilisest tasakaalust ega julgeolekuasutuste heakskiidust. Nõnda on ta ainus erapooletu institutsioon, kel on voli hinnata, kas võim on püsinud oma põhiseaduslikes piirides,” kinnitab rahvuslane.
Ta teeb õiguskantslerile ettepaneku algatada temaatiline järelevalve, keskendudes eeskätt jälitustoimingute loa- ja päringpraktikale, isikute teavitamisele pärast toimingute lõppu ning toimingute proportsionaalsuse hindamisele.
Kaalepi sõnul on ettepaneku eesmärk taastada usaldus riigi ja kodaniku vahel. “Õigusriik ei peaks järelevalvet kartma,” rõhutab Kaalep. “Mida intensiivsem on riigiasutuse sekkumine isiku õigustesse, seda rangem peab olema kontroll sekkumise üle.”
