Eesti vanim teadaolev kiviaja asulakoht Pullis on juba ammu enamat, kui arheoloogiline fakt ajalooõpikuis. Peaaegu igal aastal ilmub Pulli leidudega seoses mõni uus uurimistulemus, tõstes esile midagi, mis sunnib meid ümber hindama oma kaugete esivanemate vaimset haaret, tehnilist oskust ja maailmataju. Värskeim ja kõige kõnekam neist avastustest on väike, ent sisult võimas ese: kasetõrvast vormitud kujuke, mis viitab eesti kultuuri alguse loovuse ja sümboolse mõtlemise tasandile.
Pulli asula tekkis ligikaudu üheksa ja pool tuhat aastat tagasi Pärnu jõe kaldal, mil Eesti maastikke alles kujundas jääajajärgne ürgkaos. See ei olnud juhuslik peatuspaik, vaid pikemalt kasutusel olnud asula, kus elati, kütiti, valmistati tööriistu ning hoiti tuld. Siin kasutati keerukaid liittööriistu, kus tulekivi kinnitati luu ja sarve külge kasetõrvaga. Kasetõrva tootmine eeldab teadmisi, kogemust ja täpset tehnoloogilist protsessi ning seda oskasid valmistada vaid need, kes mõistsid tule, materjali ja aja omavahelist suhet.
Just sellest samast tõrvast on Pullist leitud ka väike, ligi viiesentimeetrine kujuke. Aastakümneid arvati, et tegu on luuesemega. Alles kaasaegsed analüüsid – mikroskoopiline vaatlus, keemiline koostise määramine, kompuutertomograafia ja kolmemõõtmeline skaneerimine – näitasid veenvalt, et ese ei ole juhuslik tõrvakogum ega prügi. Selle pinnal on selged kraapimis- ja silumisjäljed, mis said tekkida vaid teadliku töö tulemusena. See on kunstiteos sõna kõige algupärasemas tähenduses.
Eriti oluline on siin materjal ise. Kogu Läänemere idakaldal ja tegelikult kogu Euroopas ei ole seni teada teist nii varast iseseisvat tõrvast valmistatud kujukest. Tõrv on tavaliselt seotud tööriistadega, praktilise maailmaga. Pulli ese näitab, et sama materjal kandis ka tähendust, kujundit, võib-olla uskumust. Me ei tea, keda või mida see kujuke kujutab – looma, vaimu, kaitsjat või müütilist olendit –, kuid me teame kindlalt, et selle valmistaja ei elanud pelgalt käest suhu. Ta mõtles sümbolites.
See seab Eesti esiajaloo uude valgusesse. Meie kauged esivanemad ei olnud kultuurilises mõttes perifeeria ega „hilised järelejõudjad“. Nad kuulusid Euroopa metsavööndi loovasse tuumikusse, kus juba varases mesoliitikumis tekkisid kujundid, mustrid ja tähenduslikud esemed. Pulli asulast on leitud ka kaunistatud luust nooleotsi. Need lihtsad märgid kinnitavad sama: inimene siin kandis endas vajadust tähistada, jätta jälg, anda maailmale kuju.
Kõnekas on seegi, et Pulli asula mattus lõpuks vee ja liiva alla, kui Antsülusjärv tõusis ja muutis maastikku. Kuid kultuur ei kadunud. See kandus edasi, vormus ümber, jõudis Kunda, Zvejnieki ja teiste paikade kaudu meieni. Pulli väike tõrvakujuke on panud aluse kultuurile, mille kandjad me oleme tänini.
