Täna, 31. jaanuaril möödub 107 aastat Paju lahingust, mis kujunes üheks Eesti Vabadussõja kõige ägedamaks ja verisemaks kokkupõrkeks ning mille tulemusel otsustati Valga ja kogu Lõuna-Eesti edasine saatus. Lahing Paju mõisa ja seda ümbritseva kõrgendiku pärast murdis Nõukogude vägede vastupanu Valga põhjasuunal ning sundis nad järgmisel päeval linnast taanduma.
1919. aasta jaanuari teisel poolel oli Eesti sõjavägede peamine eesmärk Lõuna-Eesti täielik vabastamine Nõukogude Vene üksustest. 25. jaanuaril andis Eesti sõjavägede ülemjuhataja kolonel Johan Laidoner lõunarindele käsu vallutada Valga ja Võru. Valga oli strateegilise tähtsusega nii sõjaliselt kui logistiliselt, olles Lõuna-Eesti peamine raudtee- ja maanteede sõlmpunkt.
Valga vallutamiseks kavandatud pealetung algas mitmes suunas. Mõisaküla–Valga teljel liikusid edasi 6. jalaväepolgu osad soomusrongide toetusel, Viljandi–Valga suunal tegutsesid 3. jalaväepolk, Viljandi kaitsepataljon ja Tartu vabatahtlikud. Tartu–Valga suunal kandsid peamist löögikoormust Tartu partisanide pataljon ja soomusrongid, kes vallutasid 25. jaanuaril Puka ning 28. jaanuaril Sangaste piirkonna. Väegrupi tugevdamiseks oodati Soomest saabuvat Põhja Poegade rügementi, kuid nende jõudmine rindele viibis raudteeõnnetuse tõttu.
30. jaanuaril vallutas Tartu partisanide pataljoni 3. rood Paju mõisa, kuid sama päeva hilisõhtul ründasid punaväed ülekaalukate jõududega ja vallutasid mõisa tagasi. Paju mõis ja seda ümbritsev kõrgendik olid Valga kaitses viimaseks tugevaks tugipunktiks põhjasuunal. Sealt avanes kontroll nii Tartu–Valga maantee kui ka Pedeli jõe ja raudteeoru üle, muutes selle positsiooni kaotuse Valga kaitsjatele kriitiliseks.
31. jaanuari hommikuks oli selge, et Paju tuleb vallutada otsese jalaväerünnakuga. Punaväed olid koondanud piirkonda märkimisväärsed jõud: Läti kütipolkude, Vene kütipolgu, ratsaväe, suurtükiväe ning soomusrongi ja soomusauto üksused. Kaitsjate arv ulatus hinnanguliselt kuni 1800–2000 meheni. Eesti ja Soome poolel asusid rünnakule Tartu partisanide pataljon ja Põhja Poegade rügemendi üksused, kokku ligikaudu 900–1000 võitlejat suurtükitule toetusel.
Rünnak Paju mõisale algas 31. jaanuari pärastlõunal. Pealetungi juhtis isiklikult leitnant Julius Kuperjanov. Avatud maastik, sügav lumi ja vastase tugev kuulipilduja- ning suurtükituli põhjustasid ründajatele suuri kaotusi. Lahingu käigus langesid või said raskelt haavata mitmed ohvitserid, sealhulgas leitnant Kuperjanov, kes suri saadud haavadesse 2. veebruaril Tartus.
Hoolimata rasketest kaotustest jätkasid Eesti ja Soome üksused rünnakut. Lahingus osalesid vaheldumisi partisanide roodud ja Põhja Poegade pataljoni kompaniid, toimusid vasturünnakud ning kohati ka lähivõitlused mõisahoone ümbruses. Otsustav läbimurre saavutati videviku saabudes, kui ühine jalaväerünnak murdis vastase vastupanu ja sundis punaväed positsioonilt taanduma.
Paju lahingu tulemusena avanes tee Valga vallutamiseks. 1. veebruaril 1919 marssisid Eesti ja Soome üksused linna ning Lõuna-Eesti vabastamine jõudis otsustavasse etappi. Lahingu kaotused olid suured: Tartu partisanide pataljon kaotas ametlikel andmetel ligi veerandi oma koosseisust surnute ja haavatutena, Põhja Poegade 1. pataljon umbes viiendiku. Vastane kandis samuti märkimisväärseid kaotusi ning jättis maha relvastust ja laskemoona.
3. veebruaril 1919 nimetati Tartu partisanide pataljon ülemjuhataja käskkirjaga langenud juhi auks Kuperjanovi partisanide pataljoniks. Paju lahing jäi Eesti Vabadussõja ajalukku kui näide äärmuslikust pingutusest ja otsustavusest, millega murti vastase ülekaal ning kindlustati Eesti riigi püsimajäämine Lõuna-Eestis.
