Hiljutised arheoloogilised ja loodusteaduslikud uuringud Kuremäe muinaskalmistul on saanud laiemat avalikku tähelepanu tänu Jõhvi vallavanema ja kohaliku ajaloo uurija Vallo Reimaa põhjalikule käsitlusele sotsiaalmeedias, milles ta tutvustab ja tõlgendab 2024. aastal ilmunud arheoloogilisi välitöid koondava teaduskogumiku tulemusi. See avab Kuremäe mitte üksnes arheoloogilise leiukohana, vaid Alutaguse vadjapärase maailma keskse pühapaiga ja identiteedituumana.

Kuremäe avariikaevamised kinnitasid, et tegemist oli pikaajaliselt kasutatud matmispaigaga, kus leidub nii varasemaid kääpaid kui ka hilisemaid maahaudu. 12.–14. sajandisse dateeritud üksikmatused osutavad selgele vadjapärasele matmistraditsioonile, mille puhul ei ole enam põhjust kahelda kohaliku elanikkonna järjepidevuses. Väävel-isotoopanalüüsid näitavad, et uuritud isikud olid kohalikku päritolu – oletatud ulatuslik sisseränne Narva jõe tagant ei leidnud kinnitust.

Erilist tähelepanu pälvivad Kuremäe kalmistu rikkalikud naisematused, mis asetuvad samasse kultuurilisse ritta Kukruse ja Jõuga kuulsate leidudega. Ühelt 12.–13. sajandi vahetusse jäävalt naisematuselt leiti muu hulgas võreripatseid, käevõrusid ja hoburaudsõlg – esemed, mis viitavad jõukale ja kõrge staatusega isikule. Märkimisväärne oli ka haruldane leid: sõrmeluult tuvastatud kootud villase kinda jäljed, mida pronkssõrmus oli konserveerinud. Tegemist on ühe vanima teadaoleva varrastel kootud tekstiilifragmentide leiukohaga Ida- ja Põhja-Euroopas.

Meestematused seevastu osutavad Kuremäe varasema perioodi sõjakamale iseloomule. Haudadest on leitud odaotsi, sõjakirveid, nuge ning isegi üle meetri pikkune mõõk. Selline relvastus ületab oma rohkuse poolest mitmeid teisi Alutaguse kalmistuid ning viitab kohalikele võimukandjatele ja pealikele. Hilisematel sajanditel see sõjakus kaob, mis seostub piirkonna üleminekuga kloostrivaldustesse ja muutunud ühiskondliku rolliga.

Reimaa käsitlus rõhutab, et Kuremäe kalmistul oli oluline rituaalne roll muinasusundis. Mäeküljel asunud kalmed, mäe tipus paiknenud hiiekoht ning allikal põhinev veekultus moodustasid tervikliku pühapaikade süsteemi, kus elavate, esivanemate ja jumalate maailm olid omavahel seotud. Selline paigutus kordub mitmel pool Alutagusel ning osutab sügavale usundilisele järjepidevusele, mis ulatub muinasajast kristliku ajani.

Ajaloolised allikad ja 19. sajandi kaevamised näitavad samas, kui ulatuslikult on Kuremäe muinaskalmistut hiljem kahjustatud – esmalt kloostri rajamise, seejärel teede ja hoonete ehitamise käigus. Ometi viitavad ka viimased leiud sellele, et isegi tasandunud kääbaste all võib maa sees peituda veel uurimata ja väärtuslikku ainest.

Kuremäe kalme kõneleb meile Alutaguse vadjapärasest identiteedist, esivanemate mälust ja pühapaikade tähendusest, mis on elanud üle vallutused, usumuutused ja rahvastikuvahetused. Selliste paikade mõtestamine on oluline mitte ainult mineviku, vaid ka tänase kohaliku identiteedi mõistmiseks.

Arheoloog Martin Malve on teatanud, et kavatseb Kuremäel jätkata juba plaanipäraste kaevamistega. See tähendab, et Alutaguse muistne süda võib veel avada uusi kihte – nii teadlastele kui ka laiemale avalikkusele.