Täna möödub 136 aastat Jüri Uluotsa sünnist – mehest, kelle nimi kuulub lahutamatult Eesti riikluse kõige raskemate ja otsustavamate hetkede juurde. Kui räägime 20. sajandi Eesti suurimatest riigimeestest, seisab Jüri Uluots nende ühe käe sõrmil kokku loetavate rahvuslike suurkujude seas: mõtleja, õpetlane ja poliitik, kelle jaoks riik ei olnud iialgi pelk võimukorraldus, vaid õiguse ja moraali kehastus.
Õieti peaksime vabas Eestis teda nimetama president Jüri Uluotsaks. Just tema kandis Teise maailmasõja päevil kõrgeimat seaduslikku vastutust Eesti riigi ja rahva saatuse eest – peaministri ja Vabariigi Presidendi kohusetäitjana, kodumaale jäänud põhiseadusliku võimu kandjana.
Talupojaperest Euroopa haritlaseks
Jüri Uluots sündis 13. jaanuaril 1890 Läänemaal Kirblas taluomaniku pojana. Tema haridustee algas Kirbla vallakoolis ja viis edasi Karuse kihelkonnakooli ning Pärnu linnakooli ja gümnaasiumi, mille ta lõpetas 1910. aastal. Seejärel suundus ta Peterburi ülikooli õigusteadust õppima, lõpetades 1915. aastal esimese järgu diplomiga.
Kahel järgmisel aastal töötas Uluots stipendiaadina sama ülikooli juures rooma ja tsiviilõiguse alal. Õpingute kõrval teenis ta elatist Pärnus tunde andes ning osales aktiivselt Peterburi eesti üliõpilaselu korraldamises. Ta oli üks korporatsioon Rotalia asutajaid – juba nooruses ilmnes temas oskus ühendada akadeemiline rangus rahvusliku missioonitundega.
Kodumaale naasis Uluots veebruaris 1918. Sellest hetkest algas tema aastakümneid kestnud töö Eesti riigi ja rahva teenistuses.
Õigusriigi ehitaja
1918. aasta lõpul asus Uluots Haapsalus rahukohtuniku ja kohtuuurija ametisse. Samal ajal lõi ta kaasa Ühistöö tegevuses, aidates organiseerida tagalat Vabadussõjaks. Asutavasse Kogusse valiti ta Eesti Maarahva Liidu esindajana ning temast kujunes üks silmapaistvamaid kõne- ja töömehi Konstantin Pätsi, Jaan Tõnissoni, Mihkel Martna ja Jaan Poska kõrval.
Õigusteadlasena kuulus Uluots Eesti Vabariigi valitsemise ajutise korra ja põhiseaduse väljatöötamise komisjoni ning mängis olulist rolli maaseaduse õigusliku raamistiku kujundamisel. Tema käekiri oli selge: seadus peab olema õiglane, läbimõeldud ja alati teenima rahva huve.
1920. aastal alustas Uluots teadus- ja õppetööd Tartu Ülikoolis, algul rooma õiguse dotsendina, hiljem Eestimaa õiguse ajaloo professorina. Ta oli õigusteaduskonna sekretär, dekaan ja ülikooli prorektor – harva kohtab inimest, kes suudab ühendada nii suure akadeemilise töökoormuse aktiivse poliitilise tegevusega.
Tema teaduslik panus oli murranguline: Uluots rajas Eestimaa õiguse ajaloo käsitluse Muinas-Eesti õigusele, tõstes esile põhimõtte, et õiguse juured ulatuvad sügavale rahva ajaloolisse kogemusse. Tema teosed kuuluvad tänaseni Eesti õigusteaduse klassikasse.
Seaduse ja demokraatia kaitsel
Uluots ei piirdunud Eesti sisepoliitikaga. 1926–1927 kaitses ta Rahvasteliidus Eesti maareformi, vastates baltisaksa mõisnike kaebustele, milles nõuti võõrandatud maade tagastamist ja 1919. aasta maaseaduse tühistamist. Tema koostatud seletus ja isiklikud läbirääkimised Genfis ning Pariisis kandsid vilja: Rahvasteliidu nõukogu jättis kaebuse läbi vaatamata. See oli noorele riigile suur diplomaatiline võit.
Aastatel 1924–1940 oli Uluots Akadeemilise Õigusteaduse Ühingu esimees, ajakirja Õigus toimetuse liige, EELK konsistooriumi abipresident ja Eesti Teaduste Akadeemia tegevliige. Ta kuulus nende väheste hulka, kelle autoriteet ulatus üle nõnda paljude valdkondade.
Pärast Konstantin Pätsi riigipööret 1934. aastal oli Uluots üks väheseid riigimehi, kes julges vaikival ajastul kritiseerida ebademokraatlikke samme. Ta valiti Rahvuskogu liikmeks, esimese koja esimeheks ja põhiseaduse komisjoni üldaruandjaks. 1938. aasta põhiseaduse alusel sai temast Riigivolikogu esimees.
Teise maailmasõja alguses osales Uluots Moskva läbirääkimistel, kus Eestile suruti peale baaside leping. Ta nägi lähedalt Nõukogude surve ja vägivallaähvarduste tegelikku palet. Pärast Eenpalu valitsuse lahkumist moodustas Uluots uue valitsuse ning jäi peaministriks kuni 1940. aasta juunipöördeni. Seejärel pidi ta end varjama, et vältida arreteerimist kommunistlike okupatsioonivõimude poolt.
Riigi järjepidevuse kandja
Saksa okupatsiooni ajal astus Uluots välja Eesti Vabariigi põhiseadusliku võimu kandjana. Ta esitas sakslastele kompromissitu nõude moodustada rahva usaldust omav Eesti valitsus, kinnitades: „Mina saan jätkata ainult sealt, kuhu jäädi 21. juunil 1940.“ Sakslased keeldusid, kuid Uluots ei loobunud.
1944. aastaks oli Uluotsast kujunenud eesti rahvuslaste keskne autoriteet. Raskelt haigena, vähist räsituna, talus ta valu stoilise rahuga ja täitis oma kohust lõpuni. Just tema otsus määras ametisse Otto Tiefi valitsuse – tehes veel viimase katse taastada Eesti riiklik võim enne uut Nõukogude okupatsiooni.
Lahkumine Eestist 1944. aasta septembris oli Uluotsale äärmiselt raske, kuid riigi järjepidevuse seisukohalt vältimatu. Rootsis kiitis ta hiljem heaks kogu Tiefi tegevuse, kinnitades, et viimasel oli täielik õigus tegutseda tema nimel.
Jüri Uluots suri Rootsis kolm ja pool kuud pärast Eestist lahkumist. Tema viimasteks sõnadeks jäid August Rei mälestuste järgi: „Läbi raskeimate raskuste saavutame uuesti vaba isamaa.“
See ei olnud pelk lootus, vaid kaljukindel veendumus. Uluotsa maailmavaate keskmes seisis arusaam, et seadus on vanem kui inimene, et õiguse reeglid läbivad kogu maailmakorda ja et ükski võim ei tohi seista seadusest kõrgemal. Riik oli tema jaoks õiguse korraldus – õiglusel, seadusel ja vabadusel põhinev ühiskond.
Jüri Uluotsa 136. sünniaastapäeval meenutame meest, kes kandis Eesti riiki ajal, mil see näis kaduvat. Meenutame tema vankumatut moraalset selgroogu, vaikset julgust ja usku, et ka kõige süngematel aegadel jääb õigus peale. Ning meenutame tema kinnitust, mis kõlab tänagi ajakohaselt: läbi raskeimate raskuste saavutame uuesti vaba isamaa.
