Loe kõiki osi siit.

Partisanisalkade loomise juures oli väga eripalgeline ohvitserkond, kuid ka nende seast kaugeltki mitte kõik ei kandnud pealuutähist.

Doni kasakakindral Emmanuil Semiletov – Donimaal partisanivägede organisaator 1917. aasta lõpust jessauul Vasili Tšernetsovi alluvuses, kes oli 1. valgete partisani üksuse looja. Semiletov juhatas 1919. aasta veebruaris juba kõiki Doni armee partisaniüksusi.

Tšernetsov oli ilmasõjas luureohvitser oma partisani-sotnjaga, mis kuulus 4. Doni kasaka-diviisi alla. 1916. aastal sai kolmandat korda haavata, pärast taastumist oli 39. erisotnja komandör. Kasakate nõukogu Makijevski saadik, 1917. aasta suvel. Valgete vabatahtliku armee üks loojatest. Hukkus punaste käe läbi lahingus 1918. aasta jaanuaris 27-aastaselt.

Tema salgas tollel retkel oli polkovnik Georgi Lõsov, kes enne sõda teenis keiserliku Venemaa piirivalve erijulgestusüksuses.

Konstantin Mamantov – pärast revolutsiooni organiseeris 1918. jaanuaris Nižni-Tširskois parisanisalku, millega tungis läbi punaste Novotšerkassõisse. Osales stepi-marsil ja pidas korduvalt lahinguid Budjonnõi vägedega.

Partisanisalku korraldasid ka hilisem Wehrmachti ohvitser Sergei Pavlov, kes Esimese Ilmasõja ajal oli Vene armees sõjalendur ja juhatas hiljem ka Doni armee lennuväge. Veelgi hiljem juhatas soomusrongi “Kasak”. Elas valedokumentidega Novorossijskis, kuna ei pääsenud sealt 1920. aasta märtsis õigel ajal punase eest evakueeruma. Võimud vahistasid ta 1936. aastal, kuid pääses vabadusse.

Pjotr Krasnov töötas 1897.–1898. aastal Vene saatkonnas Abessiinias ja viibis 1901. aastal bokserite ülestõusu ajal Hiinas. Sõjakorrespondent. Vene-Jaapani sõja tegi läbi kasakavägedes. Sai 1911. aastal Siberi 1. polgu komandöriks, 1913. aastal 10. Doni kasakapolgu komandöriks. Juba 1914. aasta novembris (ilmasõja alguses) omandas kindralmajori aukraadi. Kuna Krasnov juhtis 2. koondkasakadiviisi, siis pidi just tema toetama Kornilov mässu ajal Petrogradi retke oma 3. kasakakorpusega, aga Ajutine Valitsus vahistas ta enne seda, vabastas ta peagi, end hajutas korpuse erinevate rinnete vahel. Samas jäi staap Pihkva oblastisse, kust ta pärast Oktoobripööret alustas uut marssi Piiterile nüüd juba Kerenski toetuseks, kes ta eelmise retke ajal pokri pistis.

Pärast mõnda edukat lahingut suutsid punased väed vallutada Gattšina ja Tsarskoje Selo ning Krasnov satttus taas vangi punaste kätte. Kummalisel kombel vabanes juba järgmisel päeval kasakate komitee nõudmisel. Taandus 1918. aasta veebruaris kasakavägedega Donimaale, kus pärast punastevastase mässu algust juhatas 40 000 meheliseks kasvanud Doni kasakaarmee loomist, mis juuliks oli likvideerinud sealse nõukogude korra. Krasnovi eesmärgiks oli Doni, Kubani, Astrahani ja Teri kasakatest Kasaka-Kaukaasia riigi loomine, mis seisnuks eraldi Venemaast. Kuna seejuures toetas Krasnovi Saksa armee, tekkis tal konflikt Denikini Lõuna-Venemaa vabatahtlike armeega. Samal ajal eelistasid Kubani kasakad pigem koostööd Denikiniga, kelle plaan oli kõigepealt hävitada 70 000 meheline Põhja-Kaukaasia punaste vägi ja alles siis marssida Moskva peale. Selle sammuga kaotas Denikin võimaluse ühendada jõud Siberist lääne poole tungiva admiral Koltšaki omadega.

Krasnov tungis Doni armeega põhja, Voroneži, aga strateegilist Tsartsõni kirdes ei õnnestunud vallutada.

Krasnov kirjutas 1918. aastal isegi Saksa keisrile toetuse saamiseks ning Skoropatskyi hetmanadi analoogi loomiseks Donimaal, kuid peale tuli Brest-Litovski rahu ja novembri revolutsioon Saksamaal. Kui Antant oli valmis toetama Denikini Lõuna-Venemaa vabatahtlike armeed, siis Krasnovi kasakaid mitte.

Punaarmee vasturünnaku järel pidi ataman tunnistama Denikini ülemjuhatust ja läks peagi erru, ent too saatis Krasnovi 1919. aastal Loodearmee juhataja Nikolai Judenitši alluvusse Narva. Andis välja Aleksandr Kupriniga armee häälekandjat. Krasnov oli Vabadussõja lõpul Loodearmee esindaja Eestis ja sama armee likvideerimiskomisjonis. Emigreerus Saksamaale, kus töötas alates 1936. aastast sealsele luureteenustusele.

Teise ilmasõja ajal juhatas III Reichi kasakavägede peavalitsust. Allus see peavalitsus Idaalade ministeeriumile ehk Alfred Rosenbergile. Krasnovi eelkäija, peavalitsuse eelmine juht Nikolaus Himpel oli baltisakslane nagu ka Rosenberg ise. Seetõttu ei usaldanud kasakad teda ülemäära. Teiseks kandidaadiks oleks olnud Prahas tegutsenud rivaalitsev kasakapealik Vassili Glazkov, kuid temal polnud kuigi palju järgijaid. Seega jäi sõelale Krasnov, kelle missiooniks oleks olnud Rosenbergi “Kasakkia” marionettriigi loomine. Rosenbergi plaan oleks olnud jagada Nõukogude Liit neljaks-viieks selliseks moodustiseks. Esimese pettumuse osaks said 1. kasakaratsaväe diviisi võitlejad 1943. aasta septembris, kui selgus, et sakslased saadavad nad küll Idarindele, ent mitte Venemaale, vaid Balkanile punaste partisanidega võitlema. Pettumusi tuli veel ridamisi. Lõpuks 1944. aasta kevadest juhtis Krasnov Rosenbergi alluvuses kasakate eksiilvalitsust Berliinis, mida loomulikult tunnustas vaid Saksa riik ise.

Krasnov taandus punaste eest 1945. aasta veebruaris Itaaliasse ja sealt Austriasse. Alistus briti vägdele, kes ta koos teiste kasakatega N. Liidule välja andsid. Nõukogude võim hukkas ta reeturina 1947. aastal.

Kinrdalleitnant Andrei Škuro väärib samuti äramärkimist. Esimese ilmasõja ajal juhtis too mees eriotstarbelist partisanirühma, mis tegutses korduvalt sakslaste tagalas. Kodusõja ajal tegi Škuro seda sama punaste tagalas Kaukaasias. Peagi juhtis ta juba diviisi suurust jõudu Denikini vabatahtlike armee koosseisus. Hiljem, erimeelsuste tõttu Wrangeliga, läks erru. Elas kodusõja järel Prantsusmaal ja Serbias. Teise ilmasõja puhkedes juhtis kasakareservi, mille peamiseks ülesandeks oli võidelda Jugoslaavias Tito punaste partisanide vastu. Vangi langes 1945. aasta kevadel brittide kätte, kes ta N. Liidule ülespoomiseks välja andsid.

Afrikan Bogajevski – sattus Kievist Donimaale sõites punaste kätte ja pääses Luganskis 1917. aasta sügis-talvel napilt mahalaskmisest, juhtis stepi-marsil 1918. aasta märtsis Aleksejevski partisanipolku. Sama aasta maist kuni 1919. aasta jaanuarini ataman Krasnovi Doni vabariigi välisminister, aga 1919. aasta mais sai Krasnovi asemel atamaniks. Oli Lõuna-Venemaa valitsuses 1920. aasta jaanuaris-veebruaris. Lahkus Krimmist Wrangeliga 1920. aasta novembris.

Lisaks oli hulk löögi/surmaüksuste ohvitsere sama kireva saatusega, kes samuti tähelepanu väärivad.

Kindralmajor Vladimir Manštein, kandis alates 1919. aastast hüüdnime Ühekäeline Kurat, etniline sakslane Poltava kubermangust, tema isa oli samanimeline Vene keiserlik ohvitser. Sõda alustas ta 1915. aasta jaanuaris Reveli 7. jalaväepolgu koosseisus, mille sakslased olid kohe sõja alguses Preisimaal Tannenbergi lahingus 1914. aasta augustis 75 protsendi ulatuses hävitanud (51 ohvitseri ja 2800 võitlejat) ja tuli uuesti formeerida. Polk ründas Tannenbergis Saksa positsioone tugeva külgtule kiuste ja võttis esimese kaitseliini, kuid seal purustasid sakslaste raskekahurid üksuse, sest see oli Vene kahurite kaitsvast laskeulatusest väljaspool. Igal juhul sõja alul tarmu jätkus ning Manšteingi sai juba 1915. veebruaris rindel haavata, kuid juba sama kuu lõpus tõrjus edukalt mitut sakslaste vasturünnakut. Sai 1915. aasta juulis taganemislahingute ajal kahel korral vapruse eest ordeni (s.o. kaks korda kuu jooksul – sic!) ja teist korda haavata.

Alates 1916. aasta sügisest võitles Rumeenia rindel, kus ühe öise luureretke käigus vangistas 1917. märtsis 17 sakslast. Samast kevadest oli 2. jalaväediviisi surmapataljoni rooduülem. Teenis mais Rumeenia riigilt Rumeenia Tähe ordeni. Osales suvisest venelaste suurpealetungist Rumeenia rindel, aga 1917. aasta juulis sai kolmandat korda haavata austria-ungarlaste positsioone rünnates. Oktoobripöörde järel pani endi kirja Chișinăus Vene vabatahtlike 2. brigaadi ridadesse, et võidelda bolševikega, ent Rumeenia rindestaap saatis selle brigaadi laiali, misjärel Manštein liitus kindral Mihhail Drozdovski jalaväe-laskurpolguga, mille koosseisus Rumeenia marsil Donile, et ühineda seal Kornilovi vägedega.

Rooduülemana osales polguga 1918. aasta juunist novembrini vabatahtlike Teisest Retkest Kubanimaale, eesmärgiga hävitada punaste võim seal ning ühtlasi Musta mere ja Põhja-Kaukaasia regioonides. Sai sügisel raskelt õlga haavata, gangreeniohu tõttu tuli amputeerida käsi. Sellest ka hüüdnimi Käetu või Ühekäega Kurat. Too trauma olla teinud toonasest kapteni aukraadis Manšteini kõhklematu ja julma. Korra vaenlase tagalas olla oma ühe käega hävitanud ainuisikuliselt raudteeliiprid ja lõiganud ära sel viisil mitme punaste ešeloni taganemistee.

Vangilangenute juhtivohvitseride seas oli endine tsaariarmee polkovnik, kelle hambad Manštein ühe kaasvõitleja, futuristist luuletaja ja Igor Severjanini isikliku tuttava Ivan Lukaši sõnul nagaanipäraga (taas ühe käega) välja peksis. Harkivi vallutamise järel sai tast Drozdovski 3. laskurpolgu komandör, millega läks 1919. aasta sügissuvel Denikini Moskva pealetungile ja taganes seejärel Novorossiiskisse. Kuna pealetungivate punaste eest evakueerimisel 1920. aasta märtsis ei jätkunud aurikul Püha Nikolai kõigile Manšteini üksusest ruumi, sai kindral Aleksandr Kutepovilt lisaks äsja 1914. aastal valminud Vene torpeedokaatri ja Prantsusmaa soomuslaeva.

Evakueerida õnnestus üleüldse Novorossiiskist Krimmi poolsaarele paanika tingimustes vaid 33 000 (teistel andmetel 40 000) võitlejat, 22 000 (teistel andmetel 20 000) jäi punaste kätte vangi nagu ka soomusrongid ja muu varustus. Punaste poole üle läinud Kubani kasakad ja rohekaart tapsid vangide seas tuhandeid valgeid ohvitsere. Sama palju sai surma lahingutes või tegid enesetapu.

Siiski ei mahtunud kogu Manšteini polk laevadele, seetõttu ei osalenud üksus järgnenud Denikini dessandis, küll aga Perekopis ja Põhja-Tauria lahingutes pealetungivate punastega. Manštein jättis lahingus alati viimaseks reserviks oma ohvitserideroodu, millega ka ise võitlusse läks. Krimmi lahingute eest sai Wrangelilt kindralmajori aukraadi. Veel 1920. oktoobris sai tast Markovski jalaväediviisi komandör, ent haiguse tagajärjel tuli ta evakueerida tagalasse. Seetõttu Krimmi vimastes lahingutes ei osalenud. Emigreerus Bulgaariasse ja suri 1928. aastal Sofias.