Loe kõiki osi siit.
Ligikaudu samal ajal palusid polkovnik Drozdovskilt abi punaste vastu mässu tõstnud Doni kasakad, kuid olukord oli pärast Rostovit lootusetu. Siis saabusid kullerid teatega Kornilovi hukkumisest Jekaterinodaris ja sellest, et kornilovlased on teinud stepiretke ning jõudnud Doni kasakaväe naabrusesse. Rostovist lahkudes oli Drozdovski üksus aidanud neil kasakatel punaste käest ära võtta Novotšerkasskit. Otsustaval hetkel oli kasakapolkovnik saanud Drozdovski luureüksuse mootorratturiga teate, et too võib kaks ratsaüksust kahuritule toel lahingusse saata ja ootab vaid juhiseid ning sihtmärkide koordinaate. Drozdovski ja kasakad marssisid peagi linna, mis muidu oleks ilmselt peagi samuti langenud Saksa okupatsioonivägede kätte.
Siit edasi läks Drozdovski üksus vabatahtlike armee koosseisu, kuigi algul nägi toonane Donimaa kasakavabariigi ataman Pjotr Krasnov neis pigem lisa kasakate ratsaväele. Olukord oli keeruline, sest sisuliselt valitsesid sealkandis kasakad endid oma nõukogude kaudu. Vabatahtlikud olid sisuliselt kodumaata jäänud keiserliku Venemaa võitlejad, kelle juhile Denikinile kohalikud jõud alluda ei tahtnud. Alles ühine vaenlane liitis need väed.
Kuigi veendunud monahist ja jäägitu sõjaväelane, ei pääsenud ka Drozdovski ise vabatahtlike armee hierarhia intriigidest. Vabatahtlike armeega ühineda otsustas Drozdovski endise keiserliku ohvitserina põhjusel, et loogilise jätkuna kuulub ta Rumeenia rindelt Donimaale marssinud üksus pigem regulaarvägede kui vabatmeestest kasakate hulka – hoolimata sellest, et tegemist oli vabatahtlikega ja kasulikum oleks tundunud kalduda kasakate poole. Koosnes ju Aleksejevi-Denikini armeegi vabatahtlikest. Kui armee oli omal ajal vabatahtlikest surmaüksuseid koostanud ja rindele saatnud, siis kasakad tegutsesid partisanisalkade formeerimisega.
Tegelikult oleks sel hetkel võinud Drozdovski otsustada ka iseseisva üksusena võitlemise kasuks, ent ilmselt ei sobinud see ta põhimõtetega.
Vastuolu oli polkovnik Drozdovskil tegelikult ainuisikuliselt kindralstaabi ülemjuhataja, kindralleitnant Ivan Romanovskiga (Kornilovi marsi ajal Petrogradi peale tema toetaja), kes polnud kindel oma monarhistist alluva lojaalsuses vabariiklikule Venemaale. Drozdovski üksuse võitlusvõime võttis ta kokku kahe lahingu tulemusega: Rostovi öise vallutamise järel tuli linnast taganeda ja jätta see sakslastele; Novotšerkasski aga vallutasid drozdovskilased koos kohaliku atamaniga. Tegelikult pelgas ta ilmselt, et polkovnik võib mingil hetkel himustada tema ametikohta ülemjuhatajana.
Drozdovski jõud kogusid end eelnevatest kaotustest juba kümnedal päeval Novotšerkasskis piisavalt, et saada kokku kolm pataljoni, samal ajal käis edasi ka pidev värbamine. Kahe eskadroni suurusest ratsadivisjonist sai polk nelja eskadroniga, lisaks sapöörid ja ratsa-kuulipildurikomandod. Nüüd, 1918. aasta juunis ühinesid Drozdovski 3000 vene vabatahtlikku Aleksejevi–Denikini Vabatahtliku Armeega.
Teise Kubani retke ajal sai Drozdovski diviis suure kaotuse osaliseks öisel rünnakul Belaja Klinja all, kus valgete luure eest varjatult olid punased oma positsioonide ette paigutanud kuulipildujad, mis niitsid maha muuhulgas ka kahe pataljoni jagu mehi juhtinud staabiohvitserid. Vangi langenud polkovnik Mihhail Žebrak-Rusanovitši põletasid punased elusalt.
Drozdovski, kes oli kahelnud teabe puudulikuse tõttu öise rünnaku edus ja eelistanud hommikut, võttiski koidu ajal uuel katsel vaenlase positsioonid, kasutades esimest korda kodusõja ajaloos lõhkekuule. Saanud teada polgukomandöri põletamisest, käskis Drozdovski maha lasta kogu vangilangenud punaste väejuhatuse. Ülemused küll muutsid ta käsu ja seina äärde läksid vaid mõned. Lisaks moodustas vabatahtlike armee vangidest järgmisel päeval kolme roodu suuruse pataljoni.
Jekaterinodarist 12 versta kaugusel asuvat Dinskaja asulat raudteed pidi rünnates võttis Drozdovski diviis 14. juulil 1918 vangi 600 punast võitlejat, ent järgmisel päeval tungis vastane 35 000 mehe ja suurtükitulega valgete tagalasse Korenjovski-nimelise asula juures. Tulututes vasturünnakutes langes sadu vabatahtlikke ja Drozdovski kavatses juba inimelude säästmiseks taaanduda, kuniks Denikin ründas punaseid kõigi reservidega. Nüüd pidid taganema punased, et vältida „kotti jäämist“, jagunedes seejuures kaheks.
Drozdovski käskis pealtnäha loogikavastaselt jälitada väiksemat üksust, ent põhjendas seda Denikinile oma üksuste vähesusega, mille tõttu võivat taganeja ümber pöörata ja ohustada kuni kaht kolmandikku valgete väest. Nii ka peagi läks: Kubani kasakast esseer Ivan Sorokin, kes punaseid juhtis, ründas küljelt ning ähvardas nüüd omakorda Drozdovski diviisi sisse piirata. Drozdovski päästis üksuse öise retkega, ent keeldus Denikini käsul taganemast Korenjovskisse appi langenud Markovski nime kandvale 1. diviisile, mida juhtis nüüd kindralleitnant Boris Kazanovitš, kuna avastas teel ülekaaluka „sorokinlaste“ salga. Nii ei saanud täiendust ei 1. diviis ega ka Drozdovski ise. Püüdes punaste vägedest poolkaares mööduda, sattusid nii Sorokini kui ka Drozdovski väed samaaegselt ise ümberpiiramise ohtu. Taganema pidid seekord suurte kaotustega siiski punased ja valged said jätkata rünnakut Jekaterinodarile, mille nad ka vallutasid.
Ees seisis Kubani jõe ületus, ent Drozdovski oli peastaabi käskude suhtes skeptiline kui mitte tõrges. Ta alustas operatsiooniga alles saanuna piisavalt luureinfot Armaviri piirkonnas tegutsevate vaenlase jõudude kohta ja otsustas ka siis külg-, mitte otserünnaku kasuks. Võtnud Armaviri, pidi ta linnast juba nädala pärast taanduma ülekaaluka, kuni 35 000 mehelise Tamani punaste armee ees, mis tuli Sorokini vägedele appi. Seejuures hilines Romanovski käsk peastaabist hoida linna iga hinna eest vaid mõne tunni. Drozdovski üritas vastupealetungi, ent tegelikult oli käsk lootusetu ning oma jõududega 3. jalaväediviis sellega hakkama poleks saanud.
Selleks hetkeks oli diviisikomandöri Drozdovski ja vabatahtlike armee peastaabi ehk Romanovski vahel juba avalik konflikt. Drozdovski taotles rünnaku edasilükkamist paari päeva võrra ning reserve. Seda ta ei saanud. Diviis oli oma jõududega juba nädal aega vastupealetunge katsetanud. Drozdovski enam peastaabi käskudele ei allunud, mis asetas Denikini justkui kahe kivi vahele. Ta ähvardas Drozdovskit diviisijuhataja kohalt vabastada, kui allumatust peaks veel esinema, millele too vastas toonil, mis sisuliselt saatis ülema pikalt. Nagu Denikin oma mälestustes tunnistas, ei saanud vabatahtlik armee enesele lubada Drozdovski kõrvaldamist drozdovskilaste pealiku kohalt, ning jättis tõrksa vastuse tähelepanuta.
Stavropoli all oma väeosa vasturünnakuid juhtides sai Drozdovski 1918. aasta 31. oktoobril jalga haavata. Välilaatsaretis nappis puhtaid sidemeid ja joodi. Kuigi Denikin käskis ohvitseri Jekaterinodari üle viia, polnud antiseptikuid sealgi üleliia. Jalga tekkis gangreen. Drozdovski, kes sai 21. novembril haiglavoodis kindralmajori aukraadi, suri 1919. aasta 14. jaanuaril.
Arvestades, et haav paistnud esialgu kuigi tõsine olevat, läksid surivoodi juures lahti jutud nagu oleks Romanovski arstile maksnud, et see tülika ohvitseri ravita jätaks ning sedamoodi ta kõrvaldaks. Arvestades, kui isiklikult rindemehed selliseid kaotusi võtavad, pole ime, et just Romanovski oli see ohvitser, kelle 1920. aastal Istanbulis tappis keegi vene mundrit kandnud tundmatu.
Drozdovski diviis hakkas pärast tema surma kandma tema nime. Erinevalt mõnest teisest üksusest ajaloos ei hakanud drozdovskilased ka pärast oma juhi surma kandma musta värvi ega pealuid või muid morbiidseid tunnuseid. Vabatahtlike armee üksused, mis olid läbi teinud kuulsa talvise stepiretke kodusõja alul, kandsid pagunitel eristuseks värvikombinatsioone ning komandöri perekonnanime esitähte. Kornilovi üksustel oli must ja punane värv, suur K pagunitel ning ainsana pealuukujutis nii käisel, pagunitel kui ka lipul. Markovi vägede paguni värvid olid valge ja must, initsiaaliga M. Drozdovski ohvitserid kandsid pagunitel karmiinpunast ja valget D-tähega. Oli veel Aleksejevi nimelised üksused, mis kandsid valget ja helesinist, initsiaaliga A. Helesinine oli (sõja)kooli õpilaste mundri värv Venemaal ja esimese Aleksejevi polgu moodustasidki kadetid, junkrud ning üliõpilased. Pealuid, peale Kornilovi oma, ei olnud kuskil.
