Loe kõiki osi siit.
Pseudo-pealuuüksused
Kindralmajor Pavel Bermondt-Avalov: rahvuselt karaiim, ema poolt Avališvilide vürstisoost.
Kuigi pealuusümbolit kandnud üksused on läbi ajaloo olnud vabatahtlikud, pole mitte kõik vabatahtlikud üksused kandnud pealuud – isegi, kui mundrid on kurjakuulutavalt musta värvi ja väeüksuse CV meenutab legende piraadimeeskonnast. Üks sellistest ongi Bermondt-Avalov. Ainus, mis teda ühendab pealuusümboliga ja sedagi vaid kaudselt, on osalemine Landerveeri sõjas kolbakujutisega Saksa vabakorpuse Rauddiviisiga ühes leeris.
Bermondt, olles Piiteris ulaanipolgu komandör, osales pärast Veebruarirevolutsiooni ohvitseride põrandaaluses ühingus eesmärgiga kukutada Ajutine Valitsus, kuigi sama valitsus oli andnud talle polkovniku auastme, mis oli piisavaks põhjuseks monarhistidele tema motiivides kahelda. Kodusõja puhkemise järel oli Bermondt-Avalov 1918. aasta augustist Kiievis Lõunaarmee vastuluure ülem ja kaitses sama aasta talvel linna Ukraina rahvuslike sotsiaaldemokraatlike Sõmon Petljura vägede eest, kes linna vallutades ta pokri pistsid. Kuna peagi hõivas linna Saksa okupatsioonivägi, mis omakorda pidi sealse revolutsiooni puhkedes kodumaale lahkuma, evakueerus Bermondt-Avalov koos sellega.
Juba 1918. aasta detsembris algas Läti piiridele jäänud Saksa üksuste ja Vene sõjavangide seas vabatahtlike üksuste moodustamine, eesmärgiga kaitsta sealset ajutist valitsust punaste pealetungi eest. Bermondt-Avalov lõi 1919. aasta aprillis partisanisalga, mis ühines Saksa vabatahtlikega võitluseks bolševikega. Tema üksus kandis krahv Fjodor Kelleri – monarhistist kindrali, kelle petljuralased olid tapnud – nime.
Kuigi ametlikult pidanuks Bermondt-Avalovi vägi alluma Loodearmee ülemjuhatusele, ta seda ei teinud. Kuni selleni välja, et Bermondt-Avalov keeldus Narva rindele siirdumast, pidades enda väge võrdseks Judenitši jurisdiktsiooniga. Ühine oli neil vastumeelsus nii punaste kui ka rahvusriikide vastu, ent Judenitšil oli Koltšaki mandaat Loode-Venemaa valitsuse moodustamiseks. Sakslased muidugi ajasid tema kaudu oma poliitikat: kuigi väeüksusel tuli Versailles’ rahu järgi Balti kubermangudest lahkuda ja see tulnuks Saksamaal demobiliseerida, läksid üksuse võitlejad justkui vabatahtlikena Bermondt-Avalovi armeesse. Kes ajalugu teab, see mäletab, kuidas Bermondt-Avalovi väe ehk landesveerlaste ja Rauddiviisi käsi Eesti piiril ja Lätis käis.
Sõdadevahelisel ajal elas Bermondt-Avalov Saksamaal, kus liitus 1933. aastal Vena Rahvusliku Vabastamise Sotsialistliku Liikumisega, mille aga Gestapo kinni pani. Siis asutas ta Venemaa Natsionaalsotsialistliku Liikumise ja lõi oma rünnakrühma, mis koos SA ja Stahlhelmiga (taas vaid põgus virvendus kokkupuutest pealuuüksustega) võitles punaste vastu Saksa linnade tänavail. Gestapo arreteeris Bermondt-Avalovi 1939. aastal, ent peagi sai mees emigreeruda Itaaliasse (väidetavalt heade suhete tõttu Mussoliniga), sealt siirdus Jugoslaaviasse ning hiljem USA-sse, kus 1973. aastal ka suri.
Kindral Stanisław Bulak-Balahhovitš
Sarnane mees oli ka Bulak-Balahhovitš, kellest võiks pajatada lugusid lõputult, ent mitte seoses pealuusümboliga. Alustas ta ataman Leonid Punini partisanisalgas (Põhjarinde peastaabi eriti tähtsa ataman Punini nimeline üksus) partisanivõitlust.
Punin ise sai juba 1916. aasta septembris sakslaste kuuli läbi surma 48 kilomeetrit Riiast läänes, aga suutis oma 24 eluaasta jooksul endast legendi maha jätta. Ta alustas sõda 8. Soome laskurpolgu luuresalga komandörina, jõudis võidelda ka Karpaatides, oli eriüksuse loomise juures 1915. aasta septembrist ja sai atamani tiitli juba detsembris. Eliitüksus koosnes 70 protsendi ulatuses Georgi kavaleridest.
Lisaks kahele eskadronile, mida juhtisid Stanisław Bulak-Balahhovitš ja tema vend Josef, oli kolmanda pealikuks järjekordne legend Robert (Roman) Ungern von Sternberg. Tegutses see üksus Jelgava, Riia ja Väinalinna regioonis kuni 1918. aasta veebruarini. Veebruarirevolutsiooni järel, 1917. aasta suvel tõstis üksuse allohvitserkond Bulak-Balahhovitši juhtimisel mässu ja suur hulk isikkoosseisust lahkus. Vennad Balahhovitšid läksid formaalselt punaste teenistusse, sest soldatite komitee valis vanema neist eskadroni juhiks, ent jäid sinna leeri vaid sügiseni.
Oktoobripöörde ajal sai rahvuselt poolakas Stanisław teada Poola esimese ulaanidivisjoni loomisest, mille eskadroni juhiks tõusis vend Josef. Tõsi küll, punased pidasid sellist rahvuslikku üksust ohtlikuks, saatsid selle laiali ja lasid komandöri maha. Rahvakomissar sõjapidamise alal Lev Trotski nimetas Stanisław Bulak-Balahhovitši juhitava ja tema endistest võitlejatest koosneva üksuse, millega viimane Luuga linnas oli võimu võtnud, kohalikuks 1. ratsapartisanipolguks, ent peagi algasid vastuolud väejuhatuse ja partisanide vahel. Balahhovitši tööks oli talurahvamässude mahasurumine ja seda ta ka tegi, sest mässuline põlluharija on ühtviisi kahtlane kõikidele võimudele ning ajad olid segased. Ent kui punased kavatsesid ta vahistada, läks polk üle valgete poolele. Tema neljasajamehelisest üksusest sai 1918. novembrist osa Pihkva vabatahtlike korpusest.
Judenitš nagu enamik monarhiste Bulak-Balahhovitši (nagu ka Bermondt-Avalovit) ei usaldanud, tema motiivid erinesid oluliselt Vene valgekaartlastest Põhjakorpuse omadest.
Konflikt lahvatas, kui Judenitš saatis polgu Pihkvas resideeruvat ja seal omaalgatuslikult isegi postmarke ületrükkivat atamani 1919. aasta augustis arreteerima. Võimu üle võtma läinud polk lasi maha staabiülema, aga Balahhovitši kätte ei saanud, sest too oli koos 22 kaaslasega Eesti võimude juurde põgenenud.
Kui Judenitš 22. jaanuaril 1920 Loodearmee juhataja ametipostilt tagasi astudes tahtis väidetavalt koos Loode-Venemaa valitsuse riigikassaga Eestist lahkuda, võttis Balahhovitš ta öösel hotellitoas kinni ja sõidutas omavoliliselt rongiga Tallinnast Tapa suunas. Vahele segasid rahvusvahelised sõjamissioonid ehk Antandi esindajad Eestis. Judenitš pääses vabadusse ja Balahhovitši ähvardas jälle arreteerimine, ent ka tema pääses minema ning veebruaris siirdus Poola, võitlema seal peale tungiva Nõukogude Venemaaga.
Tema Valgevene partisanidiviis astus 1920. aasta juunis–juulis Nõukogude Venemaa relvajõudude vastu, võttes kohe algatuseks vangi punavägede brigaadistaabi. Diviis kasutas juba tuttavat partisanisõja taktikat. Kui sama aasta augustis–septembris oli kaalul Varssavi saatus, tegi üksus ootamatu rünnaku Nõukogude positsioonidele, võttis seal palju vange ja sai trofeeks kaks kahurit. Kuu aega hiljem tungis diviis punaste tagalasse, lõi puruks tagavarapolgu ja vallutas Pinski linna.
Pärast Nõukogude Venemaaga rahu sõlmimist pidid Poola ja Baltimaade võimud oma territooriumil iseseisvad vabatahtlike jms üksused laiali saatma. Siiski tegi Balahhovitš edukaid reide üle riigipiiri punaste käes olnud Valgevene territooriumile.
Mõneti üllatuslikult oli atamanil head suhted endisest terroristist esseeri, Ufa Direktooriumi ehk Ülevenemaalise Ajutise Valitsuse poliitiku ja hilisema Nõukogude–Poola sõja aegse „rohekaardi“ eestvõitleja Boris Savinkoviga, kelle toetajaiks olid omakorda üllatuslikult erinevail aegadel nii Ajutise Valitsuse vägede ülemjuhataja Mihhail Aleksejev kui ka Doni kasakavabariigi ataman ja Teise ilmasõja aegsele Saksa idaalade ministeeriumile allunud kasakavägede ülem Pjotr Krasnov, aga ka Komutši ehk konstitutsioonilise ülevenemaalise rahvaarmee legendaarne liider, kindral Oskar Kappel.
Üleüldist antibolševistlikku rinnet luua üritanud Savinkovi poliitilisel toel õnnestus Balahhovitšil 1920. aasta novembriks koguda Venemaa Rahvuslikku Vabatahtlikku Armeesse ehk „rohekaarti“ Valgevene vabastamiseks 15 000 – 20 000 võitlejat kolmes diviisis. Tolle moodustise sekka kuulus juudi rahvuslik pataljon ja moslemi polk. Armeel oli 36 kahurit, 150 kuulipildujat ning isegi kaks lennukit.
Kuna rahvusvaheline surve muutis senise taktika võimatuks ja alternatiiv olnuks väekoondise laialisaatmine, tungis Balahhovitš (Savinkovi nõuandel) kõigi jõududega 1920. aasta novembri alguses otsustavalt Valgevenesse. Keegi polkovnik Matvejev juhtis esimest ehk Surmadiviisi, seega ei saanud ka ataman ilma surmaüksuseta hakkama.
Seejuures oli vägedel varustust vaid 7–8 päevaks. Savinkovi vahendusel olid juba enne sissetungi olemas kontaktid kohalike poliitiliste jõududega. Nüüd sai Balahhovitšist Valgevene vägede ülemjuhataja, kes andis käsu formeerida eraldi Valgevene Rahvaarmee talupoegade „Rohelise diviisi“ koosseisus. Kiiremas korras tuli kokku valitsuskabinet ministritega. Taas oli põhjust trükkida marke, jagada maid ja õigusi (juudi autonoomia tagas kohtupidamise ka jidišis, mis ei hoidnud ära ulatuslikke pogromme) ning Balahhovitš võttis enesele Józef Piłsudski eeskujul Valgevene Riikliku Juhi tiitli. Ta üritas ka luua suhteid Wrangeli valitsusega, mis üsna pea tegutses samuti eksiilis, kuid aeg selleks lõppes juba samal kuul, kui Nõukogude väed alustasid pealetungi ning Balahhovitš taganes Poola, kus võimud ta üksused desarmeerisid.
Sõdadevahelisel ajal jõudis kindralmajorist ataman nõustada Francisco Franco vägesid Hispaania kodusõjas.
Kui Saksamaa tungis Poola, organiseeris Balahhovitš vastupanu partisaniliikumise näol, aga 10. mail 1940 tappis Saksa vägede patrull ta Varssavi tänaval. Seiklusi täis elu, ent taas mitte pealuulipu all. Balahhovitš andis välja kaks ordenit ja on säilinud ka lahinglipp, ent kõik ikka rahvuslikus värvingus.
