Loe kõiki osi siit.

Vahemäng: Itaalia mustad pealuud

Itaalia löögiüksuste Arditi (tõlkes „vaprad“) sümboliks sai pealuu (mõnikord loorberipärga kandev), mis hoiab hambus tääki või nuga, olulist ja sümboolset lähivõitlusrelva selliste üksuste arsenalist. Sümbol kandus loogiliselt sõja järel üle vabatahtlike relva-korrakaitseüksustele: mustsärklastele, kes sageli olid löögirühmades võidelnud ja kellest hiljem sai omakorda Itaalia fašistliku partei löögijõud.

Tõsi, juba 1920. aastate keskel kadus pealuu, et anda teed Rahvusliku Fašistliku Partei sümbolile: fasces’ele (ladina keeles fascis) ehk okstekimbule ja selle keskel olevale kirvele, millest kimp sümboliseerib elu ja ühtsust, kirves aga jõudu. Taaskasutusele tuli pealuu 1943. aastal Itaalia sõjalaevastikus, kus seda hakkas kandma eriotstarbeline diversioonisukeldujate ja torpeedomeeskondade 10. rünnaklaevastiku flotill (Decima Flottiglia MAS), kuid sümbolina hambus nüüd juba hoopis roos.

Samal, 1943. aastal, kui fašistlikud erakonnakaaslased Mussolini võimult kõrvaldasid, ent Saksa väejuhatus Il Duce vangistusest röövis ning tast Itaalia Sotsialistliku Vabariigi (Salò Vabariigi) pea tegi, alustas üksus partisanidevastast tegevust 1945. aasta kevadeni sakslaste käes olnud Põhja-Itaalias.

Mussolini saatis kolme diviisi ehk 20 000 mehe jagu (neist hukkus 3290 meest) mustsärklastest vabatahtlikke Hispaania kodusõtta vabariiklaste, sh anarhistide vägedega võitlema. II ilmasõjas sõdis neid 16 pataljoni Albaanias ning Jugoslaavias, kus tegutsesid samal ajal pealuusümbolit kandnud ning omaenese poliitilistest huvidest lähtunud separaatset sõda pidanud Serbia tšetnikud.

Löögiüksuste moodustamise mõte oli kõigil armeedel üks: selmet kaotada mitu tuhat meest mõnesajameetrise edu saavutamiseks, oli vaja lähivõitlust valdavaid eriüksusi. Relvastuseks käsigranaadid, täägid-sapöörilabidad või kirved, paar miinipildujat, kergekuulipildujad, kaitseks kiivrid (toonane uuendus) ja terasest rinnakilbid, gaasimaskid jne.

Venemaa Eriarmee: pealuuvõitlejate kool

Venemaal nagu mujalgi tekkisid sellised löögiüksused igasse jalaväe või grenaderipolku, ent varsti näitas aeg, et tarvis on suuremaid, pataljonisuuruseid üksusi. Nende organiseerimiseks lõi peastaap 1916. aastal Eriarmee (Особая армия), mille nimetuse tingis eelistus vältida numbriliselt 13. armee nime, aga 1917. aasta maist (pärast Veebruarirevolutsiooni) ka grenaderikooli.

See kuuest korpusest armee võttis osa nii Brussilovi kui ka Kerenski läbimurdest, ent suurema eduta. Esimesel läbimurdel 1916. aastal oli armee eesmärgiks vallutada Koveli linn, kuid see ei õnnestunud kuuel katsel, millest ühel osales ka too 8. armee. Vastas oli 150 kilomeetrisel trassil 23 sakslaste ja austerlaste diviisi.

Pärast Kerenski läbimurde luhtumist asus Eriarmee staap 1917. aasta lõpus Lutskis, detsembris Rivnes ja 1918. aasta märtsis läks laiali.

Pealuusõdurid ilma luupea-tähiseta

Mis puutub kooli, siis tekkis see ilmselt olemasolevate sõjaõppeasutuste baasil ja suutis anda kaks lendu grenadere, kes olid õppinud juba enne tsaari kukutamist nii Vene kui ka teiste riikide granaate igast asendist heitma, lisaks tundsid ka nende lõhkekehade ehitust ja hingeelu. Just granaadid olid nende spetsialiteet.

Nüüd oli vaja eriväelastele anda tunnused, eraldusmärgid ja 1916. aasta novembris pöörduski kindralstaap vägede ülemjuhataja, s.o keisri poole, mispeale too vastas lühidalt: „Nõus“. Häda oli aga selles, et kuna kogu projekt oli salajane ning sellist väeliiki ametlikult ei eksisteerinud, ei saanud intendandi peavalitsus välja töötada mundreid, paguneid, lõpmeid jm olematutele vägedele.

Eriarmee lahendas selle poolenisti omaalgatuslikult 1917. aasta mais. Kooli lõpetanud said käisele granaati ja leeke kujutavad tähised. Algselt grenaderivägede erigrenaderideks saama pidanud rünnakkomandod, kes said väljaõppe kaevikusõjaks, muutusid rünnaküksusteks ja kasvasid olude ning vajaduse muutudes omakorda rünnakpataljonideks.

Pealuutähise andis neile Ajutine Valitsus. Veebruarirevolutsiooni paiku oli desertööride arv kasvanud Vene poolel pea 200 000 meheni. Kaasa aitas 1917. aasta 1. märtsi Tööliste- ja Soldatite Nõukogu käskkiri nr. 1, mis otseselt kutsus allumatusele. Uute, vabatahtlike üksuste järgi oli vajadus eelkõige Edelarindel (Galiitsia–Karpaatide suund), kus liitlased ootasid suveks suurrünnakut. Selleks ajaks oli selliseid spontaanseid revolutsioonilisi rühmitusi juba tekkinud ja neid tekkis eri paigus erinevate isikute initsiatiivil samaaegselt mujalgi.