Loe kõiki osi siit.
Surmapataljonide sünd
Venemaa Ajutine Valitsus sai Veebruarirevolutsiooniga 1917. aastal päranduseks peale võlakoorma ka keiserliku armee laguneva, kuigi hiiglasliku jäänuki. Üldiselt iseloomustas toonast Vene armeed kaootiline ja omaalgatuslik taganemine, selle käigus omaenese kaitserajatiste õhkamine, seega rinde lagunemine, moraalne laostumine, madal motivatsioon, infopuudulikkus tegelikust olukorrast, sõjaväsimus, reeglina selle juurde käiv marodööritsemine ning selle kõige keskel üksikud ustavad jõud, kes üritasid rinnet koos hoida ja vastupanu osutada.
Ajutine Valitsus oli lubanud Antandile jätkata sõda keskriikidega idarindel ja sageli jätkasidki seda võitlust uued formeeringud: vabatahtlikud surmapataljonid. Tekkisid need pataljonid juba keisrivõimu ajal mõneti sporaadiliselt ja mõneti üha kiirenevas tempos, korrelatsioonis Venemaa sõjaõnne halvenemise ning rinde lagunemisega, kuid vabatahtlike väeosade isikkoosseis tuli esialgu suurelt jaolt siiski eriväljaõppe saanud endistest keiserlikest grenaderivägedest.
Botškarjova pealuunaiste pataljon
Üks kuulsamaid neist on Maria Botškarjova naiste surmapataljon, mille käisel oli surnupealuu embleem. Tema üksus eriväljaõpet, kui üldse mingisugust, ei saanud.
Selle asutaja oli traagilise saatusega lihtne Loode-Venemaa talutüdruk Vologda kubermangust (elas küll suurema osa elust hoopis Siberis), kes sõja puhkedes tahtis astuda vabatahtlikult rindele, kuid ei saanud, sest Tomski 25. reservpataljon ei võtnud naisi vastu. Lõpuks, pärast teadmata tulemusega palvekirja tsaarile ja vahepealset kolmekuist väljaõpet õnnestus tal keiserliku 2. armeega Polotski kandis rindele pääseda.
Botškarjova pälvis mitmeid autasusid vapruse eest, sai korduvalt haavata nii kätte kui ka jalga, naasis vanemallohvitserina rindele ja sai jälle haavata. Lõpuks tüdines ta lahingvigastustest ja lasi end demobiliseerida 1917. aasta kevadel just Veebruarirevolutsiooni aegu.
Nähes isamaad kaose ja huku äärel, sai naine uuesti innustust ning nüüd tegi Botškarjova Riigiduuma ajutise komisjoni esimehele Mihhail Rodzjankole juba ettepaneku moodustada naistest koosnev vabatahtlik rindeüksus. Kuna selleks ajaks hakkas olukord rindel Venemaa jaoks juba päris halvasti lõhnama ning legendaarne naissõdalane lubas seda üksust ise juhtima hakata, möönis loa nii sõjaminister Aleksandr Kerenski kui ka armee ülemjuhatajaks tõusnud Aleksei Brussilov. Põhjus oli võrdselt nii moraalitõstmises ehk propagandas kui ka isikukooseisu põuas ning vajaduses hoida rinnet.
Sellest sai Petrogradi 1. Botškarjova Naiste Surmapataljon, mis pärast kuu aega kestnud väljaõpet läks 1917. aasta juulis Siberi 1. korpuse koosseisus rindele Kerenski läbimurret teostama. Korpus ise oli rindel 1915. aastast, seejuures 1916. aasta juulist 1917. aasta augustini Eriarmee koosseisus, kuhu ilmselt kuulusid ka Botškarjovi pealuu-naised.
Kerenski viimane rünnak Galiitsias
Toimus see läbimurre Galiitsias, seega ligikaudu samas kohas, kus Brussilovi läbimurre aasta varem. Teostas sedagi ülemjuhatajana Brussilov, vaid erinevate tulemustega. Taas oli plaan rünnata kõigil rinnetel kõigi peamiste jõududega samaaegselt. Ainult punaste agitatsioon ja puudus kõigest oli rindel oma töö teinud. Tegelikult toimus pealetung edela suunas ja ainult kolme Vene armee (7., 8. ja 11. armee) ning Rumeenia 1. armee jõududega.
Jälle algas kõik 29. juunil tõhusa kahuritulega, kuid ainus arvestatav ründejõud oli Kornilovi 8. armee (mille ülemaks oli sõja algusest kuni 1916. aastani Brussilov), mis tungis 6. juulil Austria-Ungari käes olnud Ivano-Frankivski peale. Saksa reservid tulid kaitsjatele appi. Venelased suutsid mõne päeva jooksul väikseid asulaid järjest vallutada. Mõned külad käisid käest kätte ja 16. juuli paiku oli Vene armee jõud otsas. Teljeriikide vasturünnakul kaitsepositsioon murdus ja venelane taganes Galiitsias ning Ukrainas 23. juuliks 240 kilomeetrit.
Armeed lagunesid. Venemaa kaotas 60 000 võitlejat, vastase kaotused olid 38 000 surnut. Kerenski süüdistas läbikukkumises Brussilovit ja asendas ta Korniloviga.
Botškarjova viimane võitlus
Grodno lähistel tänase Valgevene territooriumil toimuski lahing, kus ligi paartuhat Botškarjova vene naist vapralt lahingusse läksid, ent sõjaväsimusest demoraliseerunud meestest koosnevad regulaarväed jätsid rinde ripakile. Botškarjova sai ise haavata ja suundus Piiterisse taastuma.
Tema eeskujul tekkis 1917. aasta kevadsuvel teisigi naissurmapataljone. Neist üks – Petrogradi 1. Naiste Surmapataljon – kaitses Ajutist Valitsust Talvepalees, kandes samuti pealuud. Botškarjova üksus oli oktoobripöörde ajal rindel. Bolševikud saatsid naissurmapataljoni laiali ja pidasid Botškarjovat mõnda aega vahi all. Tegelikult jõudsid punased ta kolmel korral vahistada, ent korra päästsid endised sõjakaaslased ta põgenema.
Botškarjova otsis kontakti Korniloviga, kuid punased ilmselt jälgisid juba tema samme. Botškarjova sõitis Vladivostoki kaudu USA-sse, kohtus sealse presidendi Woodrow Wilsoniga ning püüdis teda veenda toetama bolševikevastast rinnet. Hiljem suundus naine Inglismaale ja katsetas oma veenmisjõudu kuningas George V peal. Ilmselt suurema tuluta, sest britid annetasid talle 500 rubla, naasmaks Venemaale oma missiooni jätkama.
Jõudnud Arhangelskisse, püüdis ta 1918. aasta augustis koguda edutult uut üksust; 1919. aasta aprillis tegi Botškarjova katseid tollase Ülevenemaalise valitseja Aleksandr Koltšaki vägedele meditsiiniüksust organiseerida, kuid bolševikud arreteerisid ta kolmandal korral. Nüüd viidi ta Krasnojarskisse ja pärast neli kuud väldanud ülekuulamisi lasti ta 16. mail 1920 maha. Isegi lunastajal polnud rohkem õnne prokuraatoriga.
