Loe kõiki osi siit.

I ilmasõda: pendeldamised ida- ja läänerindel

Jääme esialgu endiselt Saksamaale. Kuna vabatahtlikke väeüksusi tekib peamiselt ikka sõja süttides, pole ime, et vahepealseil aastakümneil kuni ilmasõjani uusi „pääluu-kandjaid“ juurde ei siginenud.

Toosama 17. Braunschweigi hussarirügement (Braunschweigisches Husaren-Regiment Nr. 17) jagunes sõja algul ehk alates 1914. aastast Saksa keiserliku 20. ja 19. jalaväediviisi vahel ratsaväeüksustena.

Saksa pealuud: 20. diviisi koosseisus

Neist 20. diviis pendeldas pidevalt ida ja läänerinde vahel ja pealuuratsanikud ühes sellega. Siit edasi hakkavadki pealuu sümbolit kandnud üksused geograafiliselt üha enam meie regioonile lähenema.

Diviis tegutses 1915. aasta aprilli lõpust kuni 1916. aasta 11. novembrini idarindel Galiitsias (venelaste Brussilovi läbimurde aegu, mil vastaspoolel Baklanovi kasakad pealuid kandsid). Seejärel kuni 1917. aasta juulini Läänerindel ning siis taas idarindel, alguses Galiitsias ja hiljem Riia all. Septembris viis väejuhatus diviisi uuesti tagasi Läänerindele, kuhu see jäi kuni sõja lõpuni.

Saksa pealuud: 19. jalaväediviis

Alates 1914. aastast oli 19. diviisi koosseisus kolm 17. husaarirügemendi eskadroni. Kui 1914. aastal sõdis diviis läänerindel, siis 1915. aasta märtsist idarindel. Nagu 20.-ki diviis, võitles see Galiitsia rindel, aga septembris pärast Varssavi vallutamist jõudis uuesti läänerindele ja jäi sinna sõja lõpuni.

Pole vähetähtis, et nii sakslased ise kui ka vastased ehk Antandi väejuhatused pidasid 19. ja 20. diviisi parimateks jõududeks Saksa armees, mainib Õismaa.

Lisaks moodustati sõja algul kaks Preisi ratsakaardiväerügementi: 1. kaardiväe ratsarügemendi (Leib-Husaren-Regiment Nr. 1) ja 2. kaardiväe ratsarügemendi (2. Leib-Husaren-Regiment „Königin Viktoria von Preußen“) – seega üks kaardiväe ratsabrigaad, mis allus sõja kulgedes vastavalt vajadusele erinevate diviiside ja korpusetele.

Operatsioon Albion: Tagalahe dessant ja kohtumine Vene surmapataljoniga Eesti pinnal

Too Preisi 1. kaardiväe ratsarügement oli pea terve sõja, alates 1914. aasta sügisest, idarindel. Sama rügemendi allüksused tegutsesid ka 1917. aasta oktoobris operatsiooni Albion raames Lääne-Eesti saarestiku vallutamisel, mida ajalugu teab kui Tagalahe dessanti.

Seal saatis Vene keiser esmakordselt lahingusse neile vastu Eesti rahvusväeosa, mis sai kahjuks üsna kurvad lahingristsed, ent pea sama saatus tabas saarte kaitsel ka Tallinna surmapataljoni võitlejaid.

Hiljem, 1918. aastal, okupeeris sama rügement Saksa vägede koosseisus mandri-Eestit.

Peale sõda asus üksus Danzigis (tänane Gdańsk Poolas) ja Ida-Preisimaal. Ilmselt mõnedki neist võitlejatest liitusid Baltikumis tegutsenud saksa vabakorpustega (freikorps), julgeb Õismaa arvata. Õigesti arvab.

Lääne-Euroopa jaoks tegidki pealuu militaarsümbolina kuulsaks eelkõige just Saksa (ja Austria) freikorps’id ehk need vabatahtlike üksused, mis hakkasid (lisaks Weimari vabariigi kaitsejõududele, mille võitjad Versailles’ rahuga Saksamaale jätsid) korra tagamise eesmärgil punaste mässuliste „vabariikidega“ võitlema. Esialgu oli pealuu-motiive erinevaid, olenevalt sellest, kuidas keegi seda disainielemendina kasutada oskas.

Hiljem võttis Kolmanda Reichi natsionaalsotsialistliku töölispartei kaitsemalev SS selle sümboli mõneti mantlipärijana üle, ühtlustas selle ja tegi kurikuulsaks. Paljud selle algkooseisust tulid just sõjakogemusega vabakorpuslaste seast. Jäägem siiski veel põgusalt lokaalseks.