Ööl vastu 28. septembrit 1994 tabas Eestit ja kogu Läänemere regiooni üks rängemaid meretragöödiaid. Parvlaev Estonia, mis oli õhtul Tallinna sadamast lahkunud teekonnale Stockholmi, vajus varahommikul lainete alla. Katastroof nõudis umbes 850 inimelu, jättes sügava jälje Eesti rahva mällu. Täna, 31 aastat hiljem, lebab laev merepõhjas 74–85 meetri sügavusel, rooste ja mereelustiku meelevallas. Laiali pillutud reisijate esemed meenutavad vaikuses, et iga kaotatud elu oli kord osa perekonnast, kogukonnast ja rahvast. Kuigi ametlik uurimine tõi hukupõhjusena välja konstruktsioonivead, pole kõik küsimused siiani vastust saanud.

Estonia hukk on eestlaste jaoks rohkem kui traagiline sündmus – see on haav, mis ei parane. Vanem põlvkond mäletab eredalt hetke, mil kuulis katastroofist, nooremad aga tunnevad seda lugu sümbolina, mida tuleb õppida läbi mälestuste ja meenutuste.

Koiduaeg on Estonia hukku käsitlenud järgnevates artiklites:

• 30 aastat pärast Estonia katastroofi: eesti rahvas leinab ja mälestab
• Estonia huku unustatud kangelased