Veel kunagi ajaloos pole arvatud, et sisserändajalt ei tohiks nõuda sihtriigi keele äraõppimist ning selle ühiskonna eluga kohanemist. Mitte kunagi – enne lausliberaalide-revolutsionääride pumba juurde pääsemist Euroopas, kirjutab Kouvolas elav eestlane Paul Oja.
Suviseid ajakirju tagantjärele lugedes leiab vahel huvitavaid asju.
15. augustil ilmunud Suomen Kuvalehti numbris 33 on pikk lugu ukrainlastest Laitilas. Laitila on alla 10 000 elanikuga linn Edela-Soomes, kuhu juba aastaid enne Venemaa röövlitöid oli tasapisi kogunenud ukrainlasi. Kõigepealt hooajatöödele põldudel, siis vähehaaval ka päriselt elama.
Kui sõda algas, siis leidsid ka paljud sõjapõgenikud linnakese üles. Ikka on kindlam minna sinna, kus kaaasmaalasi juba ees.
Lugu algab jutustusega Ihor Javorskõist, kes on Mikola talus töödejuhataja. Mainitakse, et pererahvaga räägib ta inglise keelt, kuid mõningaid töös vajalikke sõnu, nagu kartul, labidas või marli (taimede katmiseks) oskab ta ka soome keeles.
Tubli mees. Kuigi – paar lauset eespool on mainitud, et Ihor tuli Soome … 20 aastat tagasi.
Artikli „Musta mulla töölised“ kirjutaja Petri Pöntinen kurdab ka edaspidi, et küll see soome keel on ikka raske ja keeruline, käänded ja kaksikkonsonandid ja -vokaalid… Ukrainlased ei räägi soomet ka pärast aastaid riigis viibimist, tööl saavad hakkama kas omakandimeestega oma keeles või teistega inglist väänates.
Ja nüüd veel valitsus karmistab elamislubade saamise nõudeid. Valitsus nimelt leiab, et elamisluba ei pea olema kingitus, vaid see tuleb ühiskonda sisseelamiseks tehtavate pingutustega ära teenida. Ja elementaarne keeleoskus kuulub tingimata selle juurde. Soome keele oskamisest kujunevat niiviisi üha põletavam küsimus ukrainlastele.
Meenub elu Eesti NSV-s. Seal oli venelasi, kes pärast 40 aastat Eestis elamist ei osanud eesti keelt rohkem kui mõne sõna. Neist võib mingil väärastunud kombel isegi aru saada – tundsid nad ju ennast elu peremeestena, moi adres Sovetski Sojuz, ja kui tahad rääkida, siis räägi vene keelt.
Aga siin on tegemist võõrasse riiki kolinud sisserändajatega, või koguni sõjapõgenikega.
Laitila linnapea Lauri Kattelus on kirjutanud arvamusloo, mille Helsingin Sanomat tänavu veebruaris avaldas. Tema meelest teatab valitsus niiviisi ukrainlastele, et „nad ei ole teretulnud püsivalt riiki jääma“.
Kuidas nii? Õpi keel minimaalsel tasemel ära ja ela.
Kattelus nuriseb sisserännupoliitika rangemaks muutmise üle. „Nüüd hakatakse abile ja püsivale koostööle tingimusi seadma,“ leiab ta. „See sõnum on väär.“
Veel kunagi ajaloos pole arvatud, et sisserändajalt ei tohiks nõuda sihtriigi keele äraõppimist ning selle ühiskonna eluga kohanemist. Mitte kunagi – enne lausliberaalide-revolutsionääride pumba juurde pääsemist Euroopas. Kõnesolev artikkel kõneleks justkui ukrainlastest, tegelikult aga üritab liigutavate lugude kaudu anda järjekordset kabjahoopi sisserännupoliitikat mõistlikumaks muuta püüdvate Põlissoomlaste pihta. Ei tohi kohelda põliselanikke võrdväärsetena sisserändajatega, no ei tohi.
