Tänapäeva kristlased ei võta sageli enam tõsiselt õpetust paradiisist ja põrgust, ning hoolivad selle võrra vähem ka oma rahva tulevikust. Kuigi mind motiveerib tulevikule mõtlema juba kohusetunne, on suurtel rahvahulkadel selleks siiski tarvis metafüüsilisi stiimuleid. Kui religioon korrumpeerub ja väsib, asendatakse või reformitakse see. Mina usun hingede uuestisündi, sest mu veri ütleb, et see on tõsi, see on loogiline ja sellel usul oleks positiivne mõju ühiskonnale, kirjutab USA rahvuslane ja mõttekoja Kodumaa Instituut (Homeland Institute) juht David Zsutty veebilehel Counter-Currents.
„Ükskõik, mis juhtub, kui mind enam pole.” See hoiak jätab mu alati sõnatuks. Mind on õnnistatud või neetud võimega mõelda mõtted oma loogilise lõpuni. See mõtteviis väljendab soovi põgeneda tagajärgede eest, „mitte olla kohal” maises plaanis siis, kui Ameerikast saab kolmanda maailma slumm. Ometi väidavad need inimesed, kes nii muretult seda enesekeskset nihilismi kuulutavad, sageli, et nad on kristlased. Kui nad oma religiooni päriselt usuksid, oleksid nad siiski kindlasti „kohal” – kas taevas või põrgus. Arvestades, et tegu on igavese, kõik-või-mitte-midagi tulemusega, oleks loogiline teha kõik, et pääseda taevasse – sealhulgas lahkumise eel mitte risustada oma riiki.
Isegi kui me aktsepteerime õpetust, et pääsemine tuleb üksnes usu kaudu, kas ei tähenda siiras usk, et inimene tunneb sisemist sundi jätta asjad vähemalt sama heasse seisu, kust ta need leidis – kui mitte paremasse? „Olge viljakad ja saagu teid palju” jne. See on elementaarne viisakus. Näiteks sõjaväes õpetatakse värsketele ajateenijatele, et ruumid tuleb jätta samasse või paremasse olukorda, kui need enne olid. Ja riigid on tublisti tähtsamad kui ruumid.
Kuigi mustanahaliste puhul on tulevase minaga suhestatuse puudumine nende kalduvuse tõttu kuritegevusele ja vägivallale koomiliselt ilmne, ei tundu teatud valged sugugi palju paremad. Neil on piisavalt sidet oma tulevase minaga, et mõista lühiajalist ja keskpikka põhjuslikkust, näiteks kuritegu ja karistust, kuid nad ei süvene sisuliselt rahva saatuse ega surmajärgse elu üle mõtisklemisse.
Kahtlustan, et siin on midagi enamat kui igipõline inimlik suutmatus asju lõpuni läbi mõelda või end tulevase minaga siduda. Üldlevinud ateismil ning paljude nime poolest kristlaste ateistlikul mõttelaadil ja käitumisel on sama allikas: kristlus ei ole praegusel ajal lihtsalt usutav.
Ma ei ole kristlane, kuid võin tunnistada, et ükski „tõeline kristlane” ega ka ühegi väärika religiooni siiras järgija ei raiskaks oma laste pärandust. Kristluse kokkuvarisemine ilma millegi asemele tulemiseta viib loomulikult hedonistliku naudingute tagaajamiseni tulevaste põlvkondade arvelt. „Vana maailm sureb ja uus vaevleb sündides. Nüüd on koletiste aeg.”
Minu kohus on jätta maailm paremasse seisu, kui ma selle leidsin, kuid enamik inimesi ei ole võimelised tõeliseks altruismiks ega leidma eneseteostust kohusetundest. Nad pole ei pühakud ega Nietzsche „üliinimesed”. Nad tegutsevad nagu täiskasvanu mõõtu lapsed, lähtudes stiimulitest – mida konkreetsemad ja vahetumad, seda parem. Seepärast püüavadki eksoteerilised religioonid veenda inimesi, et altruism ja kohusetunne olevat tegelikult isekus, sest hing on surematu, surm pole pääsetee ja jumalad karistavad sind järgmises elus, kui pääsed karistusest selles elus.
Kristluse stiimulid ei ole enam usutavad osalt seetõttu, et kristlusel ei ole enam teabemonopoli. Taevas tundub liiga hea, et olla tõsi, põrgu aga liiga kohutav, et seda üldse kaaluda. See on tõsine probleem, sest rahvahulkadel on vaja metafüüsilisi stiimuleid, et hästi käituda, ja stiimul saab toimida ainult siis, kui see on usutav.
Ehkki mind motiveerib ainult kohusetunne, ei arva ma, et saan teha kurja ja surma kaudu tagajärgedest pääseda, sest ma usun uuestisündi. Ma ei saa jätta maailma halvemasse seisu, kui ma selle leidsin, sest ma tulen tagasi. Ma magan voodis, mille olen ise teinud.
See viib meid reinkarnatsiooni ja mõnede selle väidetavate puuduste juurde surma järel toimuva seletamisel.
Esiteks on ilmselge matemaatiline probleem, et praegu on inimesi palju rohkem kui muinasajal. Seda saab lahendada uute hingede olemasoluga, ja rahvamasside primitiivne, „karjaloomalik” loomus näib seda kinnitavat. Nad on nii kergesti eksitatavad ja materialistlikud, sest nad on „uued”. Neil võib olla hing või vähemalt potentsiaal hing „ehitada” ja ära teenida, kuid vaimseks kasvuks on vaja tööd, võitlust, raskusi ja kogemusi.
Teiseks, Julius Evola ja vaimne rühmitus Ur lükkavad teoses Introduction to Magic ühemõtteliselt tagasi hinge taassünni. Nende sõnul on sul vaid üks võimalus hüpata inimese tasandilt absoluutse teostuse tasandile ning reinkarnatsioon on humanitaarne mõttetus. Nende seisukohta nõrgestab aga väide, et reinkarnatsioon on dekadentlik lisand puhtasse budistlikku õpetusse. Kui see nii on, läks budism peaaegu kohe „rööbastelt maha”.
Kolmandaks tunnistan, et miski ei ole tingimata tõsi üksnes sellepärast, et see on sotsiaalselt kasulik, ega isegi siis, kui paljud väärikad mehed ja rahvad on seda uskunud, näiteks Henry Ford, George Patton ja antiikkreeklased. Kuid kui universumil on mingi aluskorraldus, võiks eeldada, et ka surmajärgne elu on õiglane – või alternatiivina, et see järgib loodusseadusi, olgu need siis õiglasemad või mitte. Reinkarnatsioon on õiglane, kui selles sisaldub ühe elemendina karma. Selles kajavad vastu igavikulised loomise ja hävimise tsüklid, mida looduses näeme – aastaaegade vaheldumisest tähtede plahvatamise ja taassünnini.
Usk uuestisündi ei põhine ratsionaalsel arutlusel, vaid tundel, et see on tõsi – mis tekib ühe perioodilise religioosse revolutsiooni või reformi käigus, nagu täheldas Machiavelli. Kui religioon korrumpeerub või väsib, asendatakse või reformitakse see. Vaatamata sellele, et mõlemad justkui praktiseerivad sama religiooni, on nii „woke”-kristluse kui ka „trad”-kristluse esiletõus selge märk, et oleme juba sellise reformi või revolutsiooni algfaasis, sest mõlemad on rohkem keskendunud poliitilisele identiteedile kui tegelikele kristlikele õpetustele.
Seniks jään mina reinkarnatsiooni juurde, sest mu veri ütleb, et see on tõsi, see on loogiline ja sellel usul oleks positiivne mõju ühiskonnale. Oma järeltulijate jaoks parema maailma mahajätmine tähendab lõppkokkuvõttes selle paremaks tegemist iseenda jaoks.
