Mullu oktoobris esines New Delhis India Rahvusvahelises Keskuses Leedu teadlane Vytis Vidūnas, Vilniuse Ülikooli Aasia-uuringute osakonna juhataja. Oma ettekandes tõi ta välja olulise tõsiasja: sanskriti ja balti keelte vahel on sügavad sarnasused, mis viitavad väga kaugele ulatuvale kultuurilisele ja keelelisele sidemele. Need seosed puudutavad eelkõige leedu ja läti keelt, kuid meie keeles esinevate rikkalike balti mõjude kaudu ka eesti keelt.

Vidunas märkis, et mitte ainult sõnavara, vaid ka grammatika ja hääldus sarnanevad kohati hämmastaval määral. Näiteks sanskritikeelne madhu (mesi) on leedu keeles medus, ja deva (jumal) on deivas – samast sõnast tuleneb eestikeelne taevas. Veelgi enam – näiteks lause “Sa oled minu päike” kõlab sarnaselt nii hindi (Mera suraj hai tu) kui leedu keeles (Mano saulė esi tu).

Selline seos ei ole juhuslik. Mõlemad keeled kuuluvad indoeuroopa keelkonda, mille juured ulatuvad tagasi Pontose-Kaspia stepialadele, kust tuhandete aastate eest hakkas levima rahvastik, keda hiljem hakati kutsuma aarialasteks. Need stepikogukonnad tõid Indiasse sanskriti keele ja hobused, samas kui nende sugulasharud kujundasid Euroopas balti, slaavi ja germaani rahvaid.

Indoeuroopa keelkond jaguneb mitmeks haruks: germaani, romaani, slaavi, balti, indoiraani jt. Nende seas on sanskrit ja leedu keel kõige sarnasemad oma struktuurilt ja vanapäraselt kõlalt. Keeleteadlased on ammu märganud, et leedu keel säilitab elemente, mis on mujal kadunud, ja seeläbi on leedu keele kaudu võimalik üsna lähedale jõuda indoeuroopa algkeele kunagisele meloodiale.

Geenianalüüsid näitavad, et leedulastel on kõrge osakaal stepipäritolu esivanemaid, kelle geenimarkerid kattuvad India braahmanikastide esivanemate markeritega. Kui lisada sellele kultuurilised ja mütoloogilised paralleelid, tekib pilt muistsest jagatud maailmast, mis hiljem lahknes, kuid jättis keelde ja pärimusse ühised jäljed.

Kui keeleline sarnasus on tähelepanuväärne, siis mütoloogia sarnasus on veelgi rabavam.

• Sanskriti Ashvinid, hobustel sõitvad kaksikjumalad, leiavad leedu pärimuses vaste Ašvienai.
• Indra, sanskriti äikesejumal, on struktuurilt sarnane leedu Perkūnasele ning skandinaavia Thorile – kõik nad kasutavad relvana välgunoolt ja võitlevad pimeduse jõududega.
• Tuli ja jõed, mis on veedatekstides sakraalsed, on samuti kesksel kohal balti rahvaste loodususundis.

Need kokkulangevused viitavad, et me ei vaata siin pelgalt sarnase kultuuritüübi tulemusi, vaid ühise päritolu hiliseid kihistusi.

Kui me vaatame India poolsaare ajalugu, siis paistab välja selge demograafiline ja kultuuriline murrang u 1500 eKr, mil piirkonda saabus uus, stepipäritolu rahvas, kes tõi kaasa sanskriti keele, hobusekultuuri ja varased veedausundid. See “aarialaste” tulek tähistas Harappa tsivilisatsiooni langust ja veeda-ajastu algust.

Geneetilised uuringud, mida on juhtinud näiteks David Reich, kinnitavad, et sanskriti keelt kõnelevad aarialased olid geneetiliselt erinevad kohalike harappalaste järeltulijatest. Neis uuringutes tuvastatud R1a haplogrupp on samasugune, nagu leidub tänapäeva leedulaste, poolakate ja skandinaavlaste seas.

Ehkki Vidūnas keskendus peamiselt leedu ja sanskriti suhetele, ei saa jätta tähelepanuta, et eesti keelelgi on oma roll selles kultuurilises pärandis. Kuigi eesti keel kuulub uurali keelkonda, mis on indoeuroopa keeltest eraldiseisev, on keelekontaktide ja laenude kaudu säilinud ühiseid elemente, sealhulgas võib-olla ka uskumustes ja loodusmütoloogias.

Kui teadus ei suuda alati kõiki seoseid tõestada, siis mütoloogia, keel ja kultuur loovad silla. Vidūnas kutsub üles tõsisele interdistsiplinaarsele uurimisele, kus keeleteadus, geneetika ja pärimusteadus võivad kokku viia killud ühest muistse inimkonna jagatud mälust.