Hunnid, kes 4. ja 5. sajandil pKr vallutasid suure osa Ida-Euroopast, on pikka aega olnud ajaloolaste ja keeleteadlaste uurimisobjektiks. Varem on arvatud, et nende keelelised ja etnilised juured võivad olla turgi või mongoli päritolu, kuid värsked uuringud viitavad hoopis sellele, et hunnid võisid põlvneda Siberi põlisrahvastest, täpsemalt jenissei keelterühma kuuluvast rahvast. Kölnis asuva Kölni Ülikooli doktor Svenja Bonmanni ja Oxfordi Ülikooli doktor Simon Friesi uurimus, mis avaldati ajakirjas Transactions of the Philological Society, toob esile, et hunnid ja nende eelkäijad, Sise-Aasia võimas Xiōng-nú hõim, rääkisid tõenäoliselt sama paleosiberi keelt.
Xiōng-nú oli 3. sajandist eKr kuni 2. sajandini pKr Sise-Aasias domineerinud rändkarjakasvatajate hõimuliit, kes rajasid võimsa stepiimpeeriumi Džungarias ja selle ümbruses. Hunnid, kes ilmusid Euroopasse sajandeid hiljem, moodustasid lühiajalise, kuid mõjuka impeeriumi. Kuigi nende Sise-Aasia päritolu on ammu tunnistatud, on nende keeleline ja etniline identiteet jäänud ebaselgeks, kuna otseseid kirjalikke allikaid on vähe. Bonmanni ja Friesi uurimus väidab, et mõlemad rühmad rääkisid vana-Arini keelt, mis on osa jenissei keelte perekonnast, ning et hunnide valitsev dünastia põlvnes Xiōng-nú’st.
Jenissei keeled on väike keeleperekond, mida räägiti Kesk-Siberis Jenissei jõe piirkonnas. Tänapäeval on neist säilinud vaid keti keel, kuid vana-arini oli kunagi samuti mõjukas keel, mis jättis jälgi naaberrahvaste keeltesse. Uurimus toob esile, kuidas keeleline, arheoloogiline ja geneetiline tõendusmaterjal kinnitavad Xiōng-nú ja hunnide ühist paleo-Siberi päritolu, lükates ümber varasemad hüpoteesid türgi, mongoli või iraani keelte kohta.
Bonmanni ja Friesi uurimus põhineb neljal keelelisel tõendusvaldkonnal: laensõnad, hiinakeelsed viited, isikunimed ning koha- ja veekogunimed. Näiteks leiti, et viis loodusega seotud laensõna – nagu „järv“, „vihm“ ja „kask“ – türgi ja mongoli keeltes kannavad vana-arini keele fonoloogilisi tunnuseid. See viitab, et arini keel oli Sise-Aasias enne turgi keelte laienemist prestiižne ja mõjutas naaberkeeli.
Lisaks analüüsiti niinimetatud „Jie värssi“, Xiōng-nú keeles säilinud lühiteksti, mis on kirja pandud hiina kroonikas. Varem peeti seda turgi keeleks, kuid Bonmanni uurimus näitab, et selle grammatiline struktuur sarnaneb pigem arini keelega. Ka hunnide juhtide isikunimed, sealhulgas kuulus Attila, võivad olla arini päritolu. Näiteks võib nimi Attila, mida sageli peetakse germaani hüüdnimeks „väike isa“, tähendada arini keeles hoopis „veidi kiire“ või „kiirustav“.
Kohanimede ja veekogunimede analüüs toetab samuti hunnide rände teooriat Siberist Euroopasse. Altai-Sajani piirkonnast, mis oli Xiōng-nú südamaa, kuni Karpaatide basseinini ulatuvad kohanimed peegeldavad arini keele mustreid, viidates hunnide rände lingvistilisele järjepidevusele.
Lingvistilisi tõendeid toetavad ka viimased geneetilised uuringud. 2025. aastal avaldatud Gnecchi-Ruscone ja kolleegide uurimus leidis otseseid geneetilisi seoseid Xiōng-nú eliidi ja Karpaadi mägedesse maetud hunnide vahel, kinnitades, et hunnid olid Xiōng-nú bioloogilised ja nüüd ka keelelised järeltulijad. Arheoloogilised leiud, nagu Xiōng-nú pealinnaks peetava Lóng Chéngi jäänused Mongoolias, viitavad nende mõjule Sise-Aasias, mis kandus edasi hunnide Euroopa-impeeriumisse.
See uurimus ühendab keeleteaduse, arheoloogia ja geneetika, pakkudes tervikliku pildi hunnide ja Xiōng-nú ühisest päritolust. Dr Fries rõhutab: „Meie uurimus näitab, et võrdlev filoloogia on inimkonna ajaloo uurimisel võtmetähtsusega.“ Tulemused kutsuvad üles uurima vähemtuntud keeli, et mõista paremini inimkonna keelelist evolutsiooni.
Hunnide ja Xiōng-nú paleo-Siberi päritolu avab uue vaatenurga Euraasia rahvaste ajaloole. See mitte ainult ei kinnita nende kahe rühma ühist keelelist ja etnilist järjepidevust, vaid kutsub ka süvendama uurimistööd Siberi põlisrahvaste keelte ja nende mõju kohta laiemale maailmale.
