Eestis on taas ilmsiks tulnud süsteemne ja aastatepikkune kodanikuõiguste rikkumine, mille ulatus raputab usaldust õigusriigi alustalade vastu. Õiguskantsler Ülle Madise büroo on tuvastanud, et mitmed riigiasutused – sealhulgas Maksu- ja Tolliamet, Kaitsepolitsei, Välisluureamet, Politsei- ja Piirivalveamet ning Rahapesu andmebüroo – on massiliselt ja õigusliku aluseta uurinud inimeste ning ettevõtete pangakonto väljavõtteid.

Tegu pole üksikute eksimustega. Registrite ja Infosüsteemide Keskuse andmetel on veidi enam kui ühe aasta jooksul tehtud kontoandmete päringuid kümnete tuhandete kaupa. Samas pole teada, kui paljud neist puudutasid eraisikuid ja kui paljud juriidilisi isikuid. Õiguskantsleri kantselei sõnul on eriti šokeeriv, et pangakontodele ligipääs toimus ilma inimeste teadmata ning ilma seadusest tuleneva selge aluspõhjata.

„Inimese või äriühingu pangakontoga tutvumiseks tema teadmata peab riigiasutusel olema väga mõjuv põhjus,“ ütles õiguskantsleri esindaja Janar Filippov. See põhjus puudus, aga andmetesse mindi ikkagi – aastaid ja süsteemselt.

Veelgi murettekitavam on asjaolu, et täitmisregistri, mille kaudu neile andmetele ligi pääseti, põhimäärust ei ole siiani kehtestatud, kuigi register ise on kasutuses. See tähendab, et ametkonnad tegutsevad ilma reegliteta, puudub selgus, milliseid andmeid tohib kasutada, kuidas neid töödeldakse ning kellel on sellele ligipääs. Tegemist on õigusriigi põhimõtte jõhkra rikkumisega.

Tekkinud olukorra tõsidus on sundinud Riigikogu kutsuma kokku erakorralise ühisistungi, mis toimub 14. juulil. Koos õiguskantsleriga osalevad seal Justiitsministeerium, PPA, EMTA, RAB ja RIK – kõik ametkonnad, kes on seotud andmete loata kasutamisega.

Finantsanalüütik Peeter Koppel võttis olukorra teravalt kokku sotsiaalmeedias, võrreldes riiki toksilise partneriga, kes jälitab, loeb kirju ja kontrollib rahakotti. Koppeli sõnul on riik muutunud ülbevõitu, õpetab elama, otsustab meie eest ja näeb kodanikus eelkõige rahakotti.

On selge, et tegemist pole enam pelgalt „tehnilise apsaka“ või „juriidilise ebakõlaga“. Tegemist on süsteemse, aastate jooksul välja kujunenud õigusrikkumisega, mis nõuab täielikku läbivalgustamist, poliitilist vastutust ning seadusandlikke muudatusi, mis sätestaksid kodanikuandmete kasutamisele selged ja kontrollitavad piirid.