Valitsuse laual lebab plaan, mis võib Eesti looduskaitse alused pea peale pöörata. Nimelt soovitakse raiuda metsaseadusesse põhimõte, et 70 protsenti riigi metsamaast peab olema määratletud kui majandusmets. See tähendaks sisuliselt surve avaldamist looduskaitsealade likvideerimiseks, ja seda riigi enda seadustega vastuollu minnes.

Metsakaitsjad, teadlased ja keskkonnaametnikud hoiatavad, et kui see kava ellu viiakse, ootab Eestit ees nii ökoloogiline, rahaline kui ka juriidiline kriis. Riik sunnitaks ümber hindama kõik seni kaitstud metsad, et leida üle 37 000 hektari loodusväärtuslikku maad, mida tööstuse huvides kaitse alt välja arvata. Kui keegi arvab, et see kõik sünnib ilma juriidiliste ja ühiskondlike lahinguteta, eksib rängalt.

Praegu on statistilise metsainventuuri andmetel Eestis majandusmetsaks liigitatud 68,4 protsenti metsamaast. Kui seaduses fikseeritaks puidutöösturite soovitud 70 protsendi piir, tekiks neil õiguslik alus nõuda vähemalt 1,6 protsendi ulatuses – üle 37 000 hektari – metsade kaitse alt vabastamist. See oleks pretsedenditu surve riigile, sundides keskkonnainstitutsioone tühistama seniseid kaitsemeetmeid ja seadma loodusväärtusi turuhinna ja tööstuslike huvide aluseks.

Veelgi murettekitavam on see, et kavandatava süsteemi kohaselt peaks riik igal juhul tagama, et majandusmetsa osakaal ei langeks alla määratud protsendi. Näiteks kui mets hävitatakse ehitustegevuse tõttu – olgu selleks raudteetrass või elamurajoon –, väheneks majandusmetsa pindala. Selle kompenseerimiseks tekiks tööstusel õigustatud ootus, et kaitse alt arvatakse välja veel täiendav metsaala, et säilitada tööstusele vajalik raiemaht.

Samas eelnõus plaanitakse võimaldada metsafirmadel rajada ulatuslikke istandusi ehk niinimetatud puupõlde, mis ei läheks arvesse ei majandusmetsade ega kaitsealadena. Seega tekib olukord, kus raie ja raadamine loetakse metsapindala arvestusse, aga istandused – kus loodusväärtust pole – jäävad sellest arvestusest välja.

Metsade kaitse alt välja arvamine ei ole kiire ega odav. Keskkonnaameti andmeil võtab ühe ala kaitse alt vabastamine keskmiselt 28 kuud ja võib venida isegi viie aastani. Selle protsessi massiline käivitamine tähendaks ametnikkonna palgalaviini ja maksumaksja raha raiskamist. Samal ajal pole viimase aasta jooksul loodud ühtegi uut kaitseala.