Üks Euroopa juhtivaid kohtupsühhiaatreid, šveitslane dr Frank Urbaniok, on oma uues raamatus „Schattenseiten der Migration” („Rände pime pool”) astunud vastu poliitilise korrektsuse dogmadele, tõstatades üha aktuaalsema küsimuse: miks on teatud immigrantide rühmade seas kuritegevuse tase järjepidevalt ja märgatavalt kõrgem kui kohaliku elanikkonna hulgas?
Urbaniok ei ole poliitiline kommentaator, vaid oma ala tunnustatud ekspert. Tal on enam kui 30 aastat kogemust vägivaldsete õigusrikkujate analüüsimisel Šveitsis. Tema hinnangul tuleb lõpuks tunnistada seda, mida statistika ja tegelikkus ammu näitavad: mõne sisserändajate rühma puhul on kuritegevuse määr kordi kõrgem ning selle taga ei ole pelgalt sotsiaalmajanduslikud tegurid, vaid sügavalt juurdunud kultuurilised hoiakud.
Urbanioki andmetel – mis põhinevad Saksamaa, Austria ja Šveitsi kuritegude registritel – on näiteks afgaanid registreeritud ränga vägivallakuriteo toimepanijana viis korda sagedamini kui šveitslased, marokolased kaheksa korda sagedamini ja tuneeslased koguni üheksa korda sagedamini. Ta rõhutab, et need numbrid ei ole juhuslikud, vaid korduvad mustrid.
„Need erinevused ei kao ära ühe põlvkonnaga. Olen näinud tuhandeid juhtumeid – kultuuriline suhtumine vägivalla kasutamisse, naise rolli või seaduse autoriteeti on sedavõrd tugevalt juurdunud, et see kandub edasi ka teises ja kolmandas põlvkonnas,” sõnas Urbaniok intervjuus ajalehele Neue Zürcher Zeitung.
Tema sõnul tuleb Euroopa varjupaigapoliitikas lõpuks arvestada päritoluriigist tingitud riskidega. Urbaniok ei väida, et kõik sisserändajad on kurjategijad, kuid rõhutab, et teatud päritoluga inimeste puhul on tõenäosus sattuda konflikti seadusega märgatavalt kõrgem.
„Me räägime alati inimlikkusest ja empaatiast, aga kas mitte ka kohalik elanikkond ei vääri turvalisust? Miks ei tohi me tõsiselt võtta statistikat, mis näitab selgelt, et probleemid ei kao, vaid süvenevad?” küsib ta.
Urbaniok pakub välja konkreetse lahenduse: varjupaigataotluste kvoodisüsteemi, mis arvestaks riikide kuritegevuse määrasid. Tema hinnangul on praegune universaalne asüüliõigus illusioon, mis seab ohtu ühiskonna turvalisuse ja usalduse riigi vastu.
Tema sõnul elab maailmas sadu miljoneid inimesi, kes vastavad teoreetiliselt varjupaiga taotlemise tingimustele, kuid Euroopal ei ole ei ressurssi ega suutlikkust neid kõiki vastu võtta. „Kui me ei tee valikut, peame leppima tagajärgedega. Ning need tagajärjed on juba kohal.”
Urbaniok juhib tähelepanu veel ühele probleemile – nn statistiline silumine. Tihti loetakse naturaliseerunud migrandid automaatselt „sakslasteks” või „austrialasteks”, isegi kui nad on hiljuti sisse rännanud või pärit teisest kultuuriruumist. Nii moonutatakse statistikat ja summutatakse avalikku debatti.
„Liiga palju probleemseid inimesi jääb siia. Ma näen neid iga päev – statistikas ja oma praktikas. Ning mis on kõige häirivam – see ei lõpe ühe põlvkonnaga. Meil ei ole olukord kontrolli all. Vastupidi – probleemid on suured,” hoiatab Urbaniok.
Ehkki teda on seostatud parempoolse Šveitsi Rahvaparteiga (SVP), ei pea Urbaniok partei lihtsustatud lahendusi piisavateks. Veelgi enam – ta kritiseerib paremäärmuslikke liikumisi, kes kasutavad rahulolematust populistlikult ära, aga ei paku tegelikke, tõhusaid lahendusi.
Samas ei nõustu Urbaniok ka katsetega tsenseerida või summutada arutelu: „Mõned kirjastused ei tahtnud raamatut välja anda – nad kartsid, et see rikub nende mainet. Aga tõe varjamine on kahjulik demokraatiale. Me ei tohi karta fakte – me peame õppima nendega toime tulema.”
