Semiootik: Lihula ausammas sobib mälestama Eesti iseseisvuse kaitsjaid

Tartu Ülikooli semiootika rakenduskeskuse semiootik Martin Oja leiab, et Lihulasse Eesti vabadusvõitlejate mälestuseks ausamba püstitamine oli põhjendatud ning monumendil puudusid vaenu õhutavad sümbolid.

Lihula monumendi koopia konfiskeeriti 1. septembril 2024, kui kavandati selle paigaldamist eramaale Lihulas. Algselt 2004. aastal valitsuse korraldusel eemaldatud mälestusmärk pidi uue versioonina tähistama Eesti kaitselahingute 80. aastapäeva ning austama sõdureid, kes võitlesid Nõukogude okupatsiooni vastu.

Politsei kahtlustas, et monumendil võib olla kujutatud keelatud sümboolikat, mistõttu telliti ekspertanalüüs Eesti Mälu Instituudilt ja Tartu Ülikooli semiootika rakenduskeskuselt. Analüüsi raames kinnitas semiootik Martin Oja, et ausambal ei olnud vaenu õhutavaid elemente.

Eesti Ekspressile antud intervjuus selgitas Oja, et Lihula monumendi puhul tuleb arvestada kahte erinevat ajalookäsitlust. “Euroopa Liidu kuvand SS-leegionidest, millel oli Wehrmachtist erinev juhtimisstruktuur ja mis on kuulutatud kriminaalseteks organisatsioonideks, on pigem negatiivne. Samas Eesti ja Läti SS-leegionidele on juba ajalooliselt Nürnbergis tehtud erand,” märkis ta.

Oja rõhutas, et Eesti võitlejad nägid nii sakslasi kui ka venelasi okupantidena, kuid paljude jaoks tähendas Saksa poolel võitlemine pigem iseseisvuspüüdlust. “Toon ühe lihtsa näite: sakslaste alluvuses said Eesti väeosad kasutada oma rahvussümboolikat. Kujuta ette, kui punavägedes, Eesti Laskurkorpuses oleks keegi seda teinud? Ta oleks selle eest ilmselt maha lastud. See on pisike, aga oluline semiootiline moment,” tõi ta välja.

Semiootilise analüüsi tulemusena jõuti järeldusele, et Lihula ausamba kujunduses välditi agressiivseid natsisümboleid, nagu haakrist, mistõttu ei saa seda käsitleda natsipropagandana. “Seal polnud probleemi, millest eestlane aru ei saaks, ainult väljastpoolt tuleval ja Eesti ajalugu mittetundval inimesel võis tekkida küsimusi,” lisas Oja.

Seega kinnitab ekspertide hinnang, et Lihula ausamba püstitamine oli ajaloolises ja semiootilises kontekstis põhjendatud ning see ei sisaldanud keelatud sümboolikat ega vaenu õhutavaid elemente.