15. aprillil möödub 102 aastat eesti luuletaja, tõlkija ja dramaturgi Artur Alliksaare sünnist. Poeet, kelle loomingust on saanud eesti luule kaanon, jäi eluajal suurema tunnustuseta – võimud tõrjusid teda, tema luuletusi ei trükitud, ta pidi elama boheemlaslikku ja keerulist elu. Kuid ometi oli ta legend juba eluajal ning tema looming ja isiksus on aastatega kasvanud üha suuremaks.
Poiss, kes eelistas raamatut labidale
Artur Alliksaar sündis Tartus raudteelase peres, kuid tema lapsepõlv möödus ka vanavanemate juures Põltsamaa lähistel, kus tema perekonnal oli väike talu. Kuid nagu hilisemas elus, nii ka juba lapsena, oli Artur teistest erinev – talupojatööd ja praktilised askeldused teda ei köitnud. Kui teised perekonnaliikmed olid ametis põllutööde, loomade eest hoolitsemise või majapidamistöödega, siis Artur oli kadunud – raamat käes, puu all istumas ja valjuhäälselt lugemas. Ta ei hoidnud loetud tarkust endale, vaid jagas seda kõigiga, kes juhtusid läheduses töötama, isegi kui nood oleksid eelistanud vaikust.
Kui aga päris kõrvale jääda ei õnnestunud ja pidi talutööle käe külge panema, tegi ta seda pika hambaga ja omamoodi. Tema tõeline kirg polnud mitte töö, vaid inimesed ja vestlused. Ainsaks tööks, mida ta meelsasti tegi, oli piima toomine meiereist. See ei olnud aga tingitud mitte kohusetundest, vaid hoopis sotsiaalsest aspektist – meierei oli koht, kus alati leidus rahvast, kellega sai juttu puhuda, kuulata uudiseid ja arutada maailmaasju. Nii juhtus sageli, et Artur unustas end sinna liiga kauaks lobisema, kuni keegi pidi talle järele tulema.
Artur Alliksaare haridustee algas 1931. aastal Tartu XV algkoolis, mille ta lõpetas 1937. aastal. Seejärel suundus ta edasi õppima Eesti ühe mainekama haridusasutuse, Hugo Treffneri Gümnaasiumi keskastmesse. Treffneri kool oli toona tasuline ja seal õppisid paljud andekad noored, koolis peeti oluliseks nii teadmisi kui ka iseseisvat mõtlemist.
Kuid siis saabus Nõukogude okupatsioon ja sellega kaasnesid muutused, mis raputasid kogu Eesti haridussüsteemi. Treffneri gümnaasium nimetati ümber Tartu IV keskkooliks, ja traditsioonid, mis olid kooli uhkuseks, hakkasid kaduma – näiteks keelati õpilastel vormimütse kanda. 1940. aasta oktoobris visati Artur Alliksaar gümnaasiumist välja. Ajalooarhiividest leitud dokumendid ei ütle otsesõnu, miks see juhtus, kuid tõenäoliselt mängis rolli nii kooli ümberkorraldamine kui ka uue võimu soov kujundada ideoloogiliselt sobivaid kodanikke. Kas Alliksaar oli koolist eemaldatud oma vaadete või iseloomu tõttu, pole täpselt teada.
Sõja-aastad ja võitlused Idarindel
Teise maailmasõja aastatel püüdis Alliksaar siiski haridusteed jätkata – ta õppis lühikest aega Tartu Ülikoolis õigusteadust. Ent sõjaolukorras polnud akadeemiline haridus paljudele kättesaadav, ja peagi seisis Alliksaar silmitsi valikutega, mis olid määratud mitte ainult tema enda, vaid ka teda ümbritseva kaootilise maailma poolt.
1941. aastal astus ta vabatahtlikuna 182. Eesti julgestusgruppi ja osales rasketes lahingutes Idarindel Volhovi koti piirkonnas, kus Eesti sõdurid võitlesid talvistes tingimustes karmides lahingutes. Hiljem, aastatel 1943–1944, teenis ta Relva-SSi 20. Relvagrenaderide SS-diviisi sõjakirjasaatjate rühmas, mille ülesanne oli kajastada rindesündmusi ja sõdurite elu. Tänapäevases mõistes võis teda pidada rindereporteriks, kelle sõnad ja pildid pidid edasi andma sõja tegelikkust ja selle kangelasi.
Kui 1944. aasta sügisel Saksa väed Eestist taganesid, tuli paljudel otsustada, kas minna nendega kaasa või jääda kodumaale teadmata saatusega silmitsi seistes. Artur Alliksaar otsustas jääda. See otsus määras tema edasise elu, sest kuigi sõda oli lõppemas, ei olnud tema võitlus veel kaugeltki läbi. Kodumaal ootasid teda ees repressioonid, vangistus ja aastad, mis panid proovile tema vaimu ja vastupidavuse.
Vangilaagrid ja keelatud kodumaa
Kui sõda lõppes ja Nõukogude võim Eestisse kindlustus, jäi Artur Alliksaar kodumaale ning töötas aastatel 1944–1949 raudteel. Raudtee oli tol ajal üks riigi kõige strateegilisemaid ja rangemalt kontrollitud alasid, kuid Alliksaare elu tegelikuks sisuks ei olnud mitte töö, vaid vaimsed harrastused ja luule. Ta oli mees, kelle hing ja mõtted liikusid kõrgemates sfäärides, isegi kui ta pidi füüsilise tööga elatist teenima.
Kuid elu oli habras ja ohtlik – väiksemgi eksimus või poliitiline „vale minevik” võis tähendada repressioone. 1949. aastal sattus Alliksaar pahuksisse võimudega. Väidetavalt oli ta raudtee utiili kogumise süsteemis mingil moel väikest viisi varaliselt vastutaval kohal ning jäi milleski vahele. Tõenäoliselt mängisid siin rolli kavalamad mehed, kelle süüdlasena oli Alliksaar kõige lihtsam patuoinas.
30. jaanuaril 1950 arreteeriti ta Kohtla-Järvel. Alguses süüdistati teda ametiseisundi kuritarvitamises, kuid varsti said kommunistid teada ka tema teenimisest vabadusvõitlejana Saksa sõjaväes. See muutis olukorra veelgi hullemaks. Kohtuprotsess oli ette määratud – esmalt mõisteti ta 8 aastaks vangi, kuid hiljem karmistati karistust ja määrati 25 aastat Gulagi laagreid.
Artur Alliksaare elu järgnev peatükk oli üks karmimaid ja rängemaid, mis üldse ühel loomeinimesel olla sai. Tema teele jäid Nõukogude Liidu kurikuulsad vangilaagrid, kus hukku, alandust ja piina tuli taluda rohkem, kui inimlikult talutav tundus. Ta saadeti Gorki oblastisse Unžlagi, seejärel Mordva ANSV Dubravlagisse ja lõpuks Javassi, kus tingimused olid karmid ja ellujäämine sõltus nii füüsilisest kui ka vaimsest tugevusest.
Luuletaja, kes oli harjunud elama sõnades ja mõtetes, pidi nüüd ellu jäämiseks tulema toime ränga füüsilise töö, pideva nälja ja vangivalvurite jõhkrusega. Kuid isegi laagrites ei surnud tema loominguline hing. Luule jäi tema vaimseks pelgupaigaks, viisiks, kuidas reaalsusega toime tulla ja säilitada oma sisemine vabadus.
1957. aastal vabanes Alliksaar laagrist, kuid tema kannatused polnud kaugeltki lõppenud – talle määrati asumispaik Vologda oblastis, kuhu tal tuli jääda ilma igasuguse lootuseta koju naasta. Kuid Alliksaar ei leppinud olukorraga. 1958. aasta septembris põgenes ta oma asumispaigast ja tuli salaja tagasi Tartusse. See oli julge samm – põgenikuna võinuks ta iga hetk uuesti kinni langeda ja uueks karistuseks oleks võinud olla veelgi hullem saatus.
Luuletaja, keda ei saanud avaldada
Kui Alliksaar Eestisse jõudis, ei oodanud teda ees ei kodu ega turvalisus, vaid pigem teadmatus ja üksindus. Vähesed sõbrad ja tuttavad olid teda ootamas, sest repressioonide ja hirmu aastad olid muutnud inimesed ettevaatlikuks. Ta oli mees, keda ametlikult justkui ei oleks pidanud enam eksisteerima. Kuid ta oli siiski elus – ja tal oli veel öelda oma sõna.
Tagasi Eestis, jäi Artur Alliksaarele veel mõned aastad, et jätta endast maha oma ainulaadne luule, oma mässumeelne vaim ja sõnad, mis kõnelevad läbi aegade tänaseni. Kodumaale jõudes alustas Alliksaar palavikulist loomingulist tööd, samal ajal leides isiklikus elus rahu – abiellus Lindaga ja neil sündis poeg Jürgen. Kuid võimud ei lubanud tal kirjanduslikult tegutseda, ta töötas juhutöödel.
Kuigi Alliksaar oli ainulaadne poeet, jäi ta eluajal laiemale avalikkusele praktiliselt tundmatuks. Tema loomingut lugesid vähesed ja trükki jõudis vaid näidend “Nimetu saar”. Seevastu Tartu boheemlaste hulgas, Werneri kohvikus ja kitsas sõprade ringis teati teda kui geniaalset sõnaseadjat.
Alliksaare luule on keeleliselt ja mõttelt mänguline, see on korraga mässumeelne ja sügav. Tema värsse iseloomustavad vaba vorm, uuenduslikkus, eksistentsiaalsed ja müstilised teemad. Luuletustes leidub ühiskonnakriitikat, irooniat ja keelelisi eksperimente, mis muudavad ta eristuvaks eesti luule traditsioonis.
Aeg jõudis temani pärast surma
Artur Alliksaare elu lõppes traagiliselt ja varakult. 12. augustil 1966, 43-aastaselt, lahkus ta elust piinarikka vähktõve tõttu.
Paraku jõudis tema loomingu õige aeg alles pärast tema surma. Järk-järgult hakkasid ilmuma tema luuletused, ja nüüdseks on Alliksaarest saanud eesti luule üheks suurkujuks. Tema tekstid on inspireerinud nii lugejaid kui ka uusi põlvkondi poeete. Tema paljud read on saanud lausa tiibadega lauseteks.
Alliksaar oli paradoksaalne, kompromissitu ja erakordselt andekas – mees, kes ei mahtunud ühtegi raamistikku ja kellele elu andis vähe, kuid kes ise andis kirjandusele ja kultuurile väga palju. Täna, 102 aastat pärast tema sündi, võime öelda, et Artur Alliksaare tähetund ei ole möödunud – ta kestab edasi oma luules.
