Valentinipäev on tänapäeval laialdaselt levinud läänelik püha, mis rõhutab romantikat ning armastuse tähistamist südamete ja kommikarpidega. Kuid kas see sobib eestlaste ajalooliste väärtustega? Kas meie esiisade pärimus ja kombed toetavad lühiajaliste tunnete ja kommertsliku armastuse kultust?
Vastus on ühemõtteline: valentinipäev ei ole eestlaste ajalooline traditsioon. Meie rahva väärtused on rajatud perekonnale, vastutusele, pikaajalisele pühendumisele ja vaimsele kasvule – mitte ühekordsetele žestidele ega kiiretele naudingutele.
Valentinipäeva armastus on tihti lühiajaline – lillekimp, kommikarp, romantiline õhtusöök. See on hetkeline tunne, mis tuleb ja läheb nagu kevadine tuulehoog. Eesti pärimuslik arusaam armastusest on aga sügavam ja püsivam. Abielu on midagi enamat kui kahe inimese vaheline emotsionaalne suhe. See on püha liit, mis rajatakse vankumatu pühendumuse ja koostöö alusele. Vanarahvas teadis, et armastus ei ole vaid tunne – ta on tegu, kohustus ja vastutus.
Läänemaailma romantika on individualistlik – keskendutakse üksikisiku tunnetele ja isiklikule õnnele. Eesti pärimuslik maailmapilt seevastu rõhutab perekonda ja kogukonda. Pulmad ei ole vaid kahe inimese asi, vaid sündmus, kuhu koguneb terve suguvõsa, et anda noorpaarile oma õnnistus ja jõud. Armastus ei ole miski, mida üks inimene lihtsalt tunneb – see on elukestev teekond, kus mees ja naine aitavad üksteisel kasvada nii inimesena kui ka kogukonna liikmena.
Valentinipäev on viimastel aastakümnetel muutunud peamiselt kommertslikuks nähtuseks. Lilled, kingitused, kallid restoranid – kõik see ei räägi tegelikust armastusest, vaid majanduslikest huvidest. Eesti pulmatraditsioonid seevastu keskenduvad pigem sümbolitele ja tähendusele. Näiteks teadis vanarahvas, et pulm on mitte üksnes lõbus pidu, vaid rituaal, mille käigus pannakse alus tulevasele pereõnnele. Pulmapeo rõõm ja ühtekuuluvustunne annavad noorpaarile tuge ja jõudu, mida nad vajavad kogu elu kestvaks ühiseks teekonnaks.
Kas eestlastel on olemas oma tähtpäevad, mis pühitseks mehe ja naise armastust meie rahvuslike väärtuste kaudu? Üks võimalus on mõelda rahvalikele pulmakommetele ja sellele, kuidas meie esivanemad pühitsesid armastust ning ühtekuuluvust. Eesti rahvakalendris on mitmeid pühasid, mis rõhutavad kogukondlikkust ja peretraditsioone – näiteks suvine pööripäev ehk leedopüha, mille juured ulatuvad iidsetesse viljakusriitustesse.
Tänapäeva maailmas on lihtne unustada, et armastus ei koosne vaid kingitustest ja magusatest sõnadest. See on ka austus, vastutus ja sügav side, mis kannab edasi väärtusi põlvest põlve. Seetõttu peaksime küsima: kas tahame tähistada armastust vaid ühe päeva jooksul, või peaksime keskenduma hoopis sellele, et armastus püsiks tugevana terve elu?
Eestlastele ei ole vaja valentinipäeva – meil on olemas palju tugevamad ja sügavamad armastuse tähistamise viisid. Hoides au sees oma esivanemate tarkust, saame luua suhteid, mis kestavad mitte üksnes ühe päeva, vaid terve elu ja kaugemalegi.
