Eesti kirjandusmaastikul unustamatuks jäänud August Gailit naaseb viimaks koju. Koos abikaasa Elvy Gailitiga leiavad nende urnid viimse puhkepaiga Tallinna Metsakalmistul, eesti kirjanike uuel kalmualal. See on sümboolne hetk, mis ühendab kirjaniku elu ja loomingut tema armastatud kodumaaga, mida ta nii oma teostes kui ka isiklikus elus sügavalt väärtustas.
Kirjaniku elu ja loomingu tähistamiseks toimub mälestusüritus „Mr. Ge kojujõudmine“ 9. jaanuaril kell 15 Eesti Kirjanike Liidu musta laega saalis. Üritusel osalevad tema Eesti ja Rootsi sugulased ning esinevad mitmed tunnustatud kultuuritegelased, sealhulgas Janika Kronberg ja Margus Kasterpalu.
August-Georg Gailit sündis 9. jaanuaril 1891 Sangaste lähedal Kuiksillal. Kuigi tema juured ulatusid liivi-läti ja saksa kultuuriruumidesse, leidis Gailit oma kirjandusliku hääle ja hingamise eestikeelses ilukirjanduses. Tema loomingust sai eestlastele aknaks nii romantilisse idealismi kui ka karmidesse ajaloolistesse reaalsustesse.
Gailit oli üks kirjandusrühmituse Siuru asutajatest, raputades Eesti kirjandusmaastikku, tuues sinna uusi ideid ja tugevdades eesti kirjanduse rahvuslikku identiteeti. Tema ilmselt tuntuim teos „Toomas Nipernaadi“ (1928) kehastab romantilise rännumehe ja unistaja arhetüüpi, samas kui „Isade maa“ (1935) annab eesti lugejale ainulaadse psühholoogilise sissevaate Vabadussõtta.
Pärast Eesti okupeerimist 1940. aastal asus Gailit koos abikaasaga pagulusse Rootsi, kus ta elas kuni surmani 1960. aastal. Ormesta mõisas Örebro lähedal veedetud aastad olid tema jaoks loometöös viljakad, kuid täidetud ka kodumaa kaotuse valuga.
Rootsis kirjutatud teosed, nagu „Leegitsev süda“ (1945) ja „Üle rahutu vee“ (1951) on emotsionaalselt ja intellektuaalselt sügavad teosed, milles käsitletakse eestlaste rahvuslikku olemust ja eksistentsiaalseid küsimusi paguluses. Gailit otsis vastuseid küsimusele, mis teeb eestlasest eestlase, ning tema loomingus kõlab alatasa tugev rahvusmeelne alatoon.
August ja Elvy Gailiti põrmud maeti esialgu Örebro Põhjakalmistule. Kuid tänu kirjaniku Rootsis elavate lastelaste soovile ning pühendunud korraldamisele jõuavad nende urnid nüüd kodumaa mulda. See tagasipöördumine on rahvusliku mälu ja identiteedi sümboolne hetk, mis ühendab paguluses veedetud aastad kodumaa pühadusega.
August Gailiti looming on kui sillaks mineviku ja tänapäeva vahel. Tema teosed mitte ainult ei peegelda rahvuslikku ajalugu, vaid juhivad meid mõtlema eesti rahva kestlikkuse ja kuraasi üle. Tema isamaalised romaanid ei räägi ainult ajaloolistest sündmustest, vaid ka sellest, kuidas julged unistused ja vaimujõud võivad võita ka kõige raskemad lahingud.
