Luule on läbi aegade peegeldanud keele ilu ja väljendusvõimet, ent selle vorm ja stiil muutuvad koos ajaga. Eesti luulelugu on rikas nii riimilise värsi klassikaliste traditsioonide kui ka vabavärsi modernistlike uuenduste poolest. Filoloogid Rebekka Lotman ja Maria-Kristiina Lotman heidavad ajakirjas Keel ja Kirjandus ilmunud artiklis pilgu riimi rolli vähenemisele kirjalikus luules ning selle taassünnile suulises ja populaarluules. Nende uurimus avab riimikunsti keerukuse ja evolutsiooni eesti luules, näidates, kuidas traditsiooniline ja modernne põimuvad eesti keele eripärade kaudu.

Lotmanid märgivad, et Eesti ilukirjandusliku luule algusaegadel oli riim keskne element, mis määras luule esteetika ja vormi. 19. sajandi poeetikaõpetustes oli riim üks olulisemaid teemasid, mida käsitleti kui tehnilist väljakutset ja kunstilist ideaalpüüdlust. Samas toovad nad esile, et riimimine eesti keeles on keelest tulenevate iseärasuste tõttu keerukas.

„Eesti keeles riimimise raskused tulenevad juba lingvistilistest põhjustest, mis ühest küljest vähendavad täpse riimi loomise võimalusi, kuid teisalt ajendavad vahelduse otsinguid ja riimimänge,“ kirjutavad Lotmanid. Eesti keele rikkalik vokaalisüsteem ja kolm väldet piiravad täpsete riimipaaride loomist, muutes riimimise nii keeleliste normide järgimisel kui ka loovuse väljendamisel suureks väljakutseks.

Lotmanite uurimus toob esile, et alates 1950. aastate lõpust hakkas riimi tähtsus kirjalikus luules kahanema. Vabavärsiline vorm, mis loobus rangest meetrumist ja regulaarsest riimist, sai domineerivaks. 20. sajandi lõpuks ja 21. sajandi alguseks oli peaaegu kogu tunnustatud eesti luule vabavärsiline.

Riimi taandumisega kadus see Lotmanite sõnul ka metatasandil. Kui varem oli riim kirjandusteoreetiliste vaidluste keskmes, siis hiljem vaibusid need arutelud. Üksikutes riimilistes luulekogudes kohtab küll mõnikord kriitikat „riim riimi pärast“, ent täpsustused, mida sellega silmas peetakse, on sageli puudulikud.

Ehkki kirjalikus luules on riim taandunud, on see Lotmanite sõnul leidnud uue hingamise leviluules – popmuusika laulusõnades, lavaluules ja eriti räpikultuuris. Nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt on räpp tõusnud populaarseimaks luulevormiks, kus riim on oluline struktuurne komponent.

„Teiste räpp­kultuuridega sarnaselt on eesti räpis peamine instrumentatsioonivõte riim, mis – nagu ilmneb siinse artikli analüüsiosast – laiendab selle vormilisi piire nii foneemilisel kui ka prosoodilisel tasandil, mängides ühtlasi riimiahelate ja suulise/kirjaliku värsi vahekorraga,“ kirjutavad Lotmanid. Nad toovad esile, kuidas Eesti räpparid nagu Genka ja Cool D on eksperimenteerinud keele normidest hälbimise ja uute riimimängudega. Näiteks kasutatakse eri rõhu- ja vältestruktuuridega sõnu, muudetakse hääldust ning võetakse kasutusele anglitsismid ja grammatilised kõrvalekalded.

Lotmanid märgivad, et räpikultuuris ilmneb riimiloome suur mitmekesisus. „Räpp-poeetika tuuma kuuluvadki üllatavad riimid ning see efekt luuakse korraga semantilisel ja vormilisel tasandil,“ selgitavad autorid. Just suulise luulekultuuri vabadus on võimaldanud riimil muutuda monotoonsusest päästvaks ja uuenduslikuks poeetiliseks vahendiks.

Lotmanite analüüs tõstab esile, et eesti leviluules kasutatakse nii 19. sajandi klassikalisi kui ka 20. sajandi modernistlikke riimistrateegiaid. Samal ajal puudub vastandumine varasematele luulekultuuri kaanonitele – räpikultuur tugineb pigem rahvusvahelistele eeskujudele ja avatud eksperimenteerimisele.

Lotmanite uurimus tõstab esile, kuidas eesti riimiloos põimuvad traditsioonid ja uuendused, kõnetades nii klassikalise kui ka modernse luule austajaid. Riimi evolutsioon peegeldab luule muutuvat rolli ühiskonnas – kirjalikust vormist vaba ja mängulise leviluuleni. Seejuures jääb riim nii esteetilise kui ka tehnilise vahendina luule lahutamatuks osaks, mis kõnetab nii keeleloojaid kui ka kuulajaid.