Eestis on fosforiidikaevandamise teemalised arutelud viimastel aastatel taas hoogustunud, kuid Tartu Ülikooli geoloogiaprofessor ja akadeemik Kalle Kirsimäe hoiatab, et projekti võimalike majanduslike ja keskkonnaalaste mõjude alahindamine võib tuua kaasa pöördumatuid tagajärgi. Postimehele antud intervjuus rõhutas ta, et küsimus ei ole üksnes tehnoloogias ja majanduslikus tasuvuses, vaid ka olulistes keskkonnaohtudes, mille hulgas on põhjavee saastumise risk esikohal.
Kuigi Eesti fosforiidivaru suurus ja kvaliteet on geoloogidele hästi teada, seisneb probleem peamiselt tehnoloogia puudumises, mis võimaldaks seda tööstuslikult ja majanduslikult tasuvalt töödelda. Kirsimäe sõnul ei ole praegu saadaval efektiivset meetodit, millega Eesti fosforiidist muldmetalle või muud väärtuslikku tööstuslikul tasemel eraldada. Laborikatsetes on küll võimalik teatud aineid eraldada, kuid tööstuslik mastaap nõuaks tohutuid investeeringuid ning tulemused poleks garantiiga.
Kirsimäe juhib tähelepanu, et isegi Toolse maardla, mida sageli potentsiaalse kaevandamiskohana välja tuuakse, ei suuda pakkuda piisavalt toormetööstuslikuks tootmiseks. See muudab miljarditesse eurodesse ulatuvad investeeringud riskantseks ja majanduslikult ebaotstarbekaks, eriti arvestades, et Põhja-Aafrika fosfaadid on kvaliteedi ja hinna poolest konkurentsitult paremad.
Kõige suuremaks murekohaks peab Kirsimäe põhjaveega seotud riske. Fosforiidimaardlate kaevandamisel, eriti allmaakaevandustes, on suur oht, et erinevad põhjaveekihid segunevad. See võib viia nende saastumiseni, sest erinevad kihid sisaldavad erineva koostise ja kvaliteediga vett. Kui hüdroisolatsiooni pakkuvad pinnasesetted kaovad, võib saastunud vesi kiiresti levida kogu veesüsteemi.
Kirsimäe tõi näite, et näiteks kütuse või muu ohtliku aine sattumine pinnasesse võib saastada põhjavee ja muuta selle kasutuskõlbmatuks. Kuna põhjavesi on Eesti olulisim mageveeallikas, oleksid sellised tagajärjed katastroofilised nii keskkonnale kui ka inimestele.
Fosforiidikaevandamisega seotud poliitilised ja sotsiaalsed küsimused lisavad teemasse omajagu keerukust. Kirsimäe rõhutab, et ühiskonna vastuseis on fosforiidiprojektide puhul suur, ning kui selliseid arendusi püüda ellu viia jõuga või ilma avaliku toetuseta, võib kaasnev pahameel olla poliitiliselt ja ühiskondlikult talumatu. Ta lisab, et rahvahääletus ei pruugi olla parim viis küsimuse lahendamiseks, kuid laiapõhjalise toetuse puudumisel ei ole kaevanduste rajamine realistlik.
Kirsimäe sõnul taandub fosforiidikaevandamise otsustamine lõpuks siiski majanduslikele ja tehnoloogilistele arvutustele. Ta rõhutab, et juba 1990. aastatel telliti välisekspertidelt analüüs, mille tulemus oli selge: fosforiidikaevandamine Eestis ei ole majanduslikult tasuv, isegi kui kõrvale jätta kõik keskkonnaalased mured. Praegu ei ole olukord paremaks muutunud, kuna tehnoloogilised ja keskkonnaprobleemid on endiselt lahendamata.
Kirsimäe sõnul on oluline küsida, miks üldse kaaluda fosforiidikaevandamist. Kui ainus põhjus on rahaline tulu, siis on kriitilise tähtsusega hinnata, kui kallilt see raha kätte tuleb. “Ma arvan, et fosforiidi töötlemise investeeringute riskid on nii suured, et see pole tasuv,” leiab Kirsimäe.
