Pühapäeval lahkus meie hulgast Eesti zooloog, loodusfotograaf ja loodusearmastuse eestkõneleja Fred Jüssi (1935–2024). Tema looming ja pühendumus jäädvustavad ta igaveseks meie kultuurimällu.

Fred Jüssi sündis 29. jaanuaril 1935. aastal Arubal, kuid juba varases nooruses, 1938. aastal, jõudis tema pere Eestisse. “Ma olen sündinud Arubal, aga ilmale tulnud Eestimaal,” on ta ise öelnud. Poiss, kes oskas Eestisse saabudes vaid mõne sõna emakeelt, kasvas eesti keele ja looduse kauniduse eestkõnelejaks, ühendades oma elutöös looduse ja kultuuri.

Pärast Tallinna 20. keskkooli lõpetamist 1953. aastal jätkas Jüssi õpinguid Tartu Ülikoolis bioloogia erialal. 1958. aastal omandatud kõrgharidus viis ta õpetajaks Emmaste põhikooli Hiiumaal, kuid peagi suunas elu ta looduskaitse valdkonda. Aastatel 1962–1975 töötas ta looduskaitseinspektorina ja hiljem, 1976–1989, kujundas Fred Jüssi Eesti Raadio vahendusel kuulajate loodusteadlikkust, eelkõige saadetega “Linnuaabits” ja “Looduse aabits”.

Jüssi töö loodushäälte jäädvustamisel algas 1976. aastal, kui ta alustas helisalvestusi Laukasool ja Loobu jõe ääres. Tema helidokumentatsioon avas eestlastele looduse varjatud häälemaailma – linnulaulust putukate suminani. Lisaks salvestustele ja raadiotööle kirjutas Jüssi mitmeid raamatuid, fotoalbumeid ja artikleid, millest paljud on suunatud noorte loodushuvi äratamiseks. Tema teosed, nagu “Räägi mulle rebasest” ja “Rebasetund”, on toonud looduse lähemale ka lastele.

Jüssi elutööd väljendab ka 2020. aastal valminud dokumentaalfilm “Fred Jüssi. Olemise ilu”, mis tõi vaatajateni nii tema mõtisklused kui ka Eesti looduse hingestatuse. Tema sügav pühendumus Eestimaa loodusele pälvis tunnustust mitmel tasandil – Valgetähe IV klassi teenetemärk (1998), Riigivapi III klassi teenetemärk (2006) ja rahvusmõtte auhind (2017) on vaid mõned näited.

Fred Jüssi oli looduse jäädvustaja ja ühtlasi sügava filosoofilise vaatega inimene, kes kirjutas: “Eestlane on nagu puu väljal: vaatad läänest, on niisugune, vaatad idast, naasugune ja nõnda teistestki ilmakaartest. Aga võra varjust tema erikujusust ei näe, seda näed ainult eemalt. Valitsevad tuuled on läbi aegade vorminud selle puu võra, aga mitte juuri – juured ajab puu mulda ja kinnitab ülemaid seadusi järgides ja need on päriselt tema seadused, on tema teadmus. Kui haraline on tegelikult võra, see saab selgeks siis, kui tormid ta raagu rebivad. Jah, siis vahest näed kõiki neid murdunud harusid, kaugelesirutunud väändunud või kuivanud külgoksi, ühed paistmas läänest või lõunast, teised põhja- või idakaarest, aga kõige selgemini siiski tüve juurest. Tüve juures seistes näed värskeid ja vanu vermeid koorel ja see on puu lugu, nii nagu väiksemad ja suuremad käsnad ja torikud tüvel kõnelevad puu tervisest, räägivad mõnest teisest, kes imeb või on kunagi imenud endasse ta elujõudu, annavad märku valust, mida saab tunda puu üksi ja ei keegi teine. Siin vahest kuuled tormi vihinat ja tuule sahinat lehtedes, kuuled tulijate ja minejate hüüatusi, jääjate laulu, hakkad mõistma olijate sosinaid ning vaikimishetki. Siin hoomad elumahlade liikumist ses ainsas tervikus teiste ainulaadsete puude seas, ja tema kõne ja tema keel saavad sinu kõneks ja keeleks, ja sa ise saad kellekski, et võiksid olla see, kes sa oled.”

Fred Jüssi elu ja looming tuletavad meile meelde, kui oluline on hoida ja mõista meie looduse ilu ning hinge. Tema panus jääb igavesti osaks eesti rahva kultuurimälust ja loodusteadlikkusest.