Kolmapäeval, 13. novembril, lahkus meie hulgast viimase Eestis elanud soomepoisina tuntud Artur Roopalu. 99-aastane Roopalu, kelle elutee kulges läbi sõjatandrite, vangilaagrite ja okupatsiooniaastate katsumuste, oli vankumatu eestimeelne mees, kelle mälestus jääb püsima meie vabadusvõitluse ajaloos.
Artur Roopalu sündis 4. veebruaril 1925 Harjumaal, Triigi vallas. Noor mees astus Soome armeesse 1944. aasta jaanuaris, mil Eesti tuleviku kohale olid kerkimas tumedad pilved. Vaid mõni kuu hiljem, 17. aprillil, elas ta üle traagilise Jalkala laskemoonalao plahvatuse, millest Roopalu pääses vigastusega. Pärast taastumist jõudis ta rindele, kus 19-aastaselt võitles rasketes lahingutes Viiburi lahel ja Vuoksil, olles 200. jalaväerügemendi I pataljoni ridades.
Eestisse naasis Roopalu koos paljude teiste soomepoistega 1944. aasta augustis, et astuda vastu Punaarmeele. Tartu rindel osales ta Pupastvere lahingus, kus soomepoisid pidasid eeskujuliku lahingu, tõrjudes tagasi Punaarmee rünnakud. Kuid septembris alanud Punaarmee pealetung ja sakslaste taandumine muutsid olukorda. Artur Roopalu jäi Eestisse, ent juba novembris vangistasid nõukogude okupatsioonivõimud ta ja saatsid Kolõma vangilaagrisse, kus ta veetis kolm aastat.
Roopalu kannatusterohke elu jätkus, kui 1952. aastal saadeti ta taas vangilaagrisse, kust ta vabanes alles kaks aastat hiljem. Kodumaale naasnud Roopalu leidis töö lihtsate ametite peal – maalrina Maardus, ehitusbrigadirina ja šveitserina Tallinnas. Tema elu oli sõjajärgsel ajal täis katsumusi, kuid ta jäi truuks oma põhimõtetele ja armastusele kodumaa vastu.
Aastakümnete järel tuli siiski tunnustus. 2015. aastal autasustas Soome riik Artur Roopalu Valge Roosi I klassi medaliga, tunnustades tema panust ja ohverdusi. Roopalu oli eeskujuks paljudele, näidates, et vaatamata rasketele oludele saab inimene jääda väärikaks, kindlaks ja tõetruuks.
Eesti rahvas jääb Artur Roopalu mälestust au sees hoidma. Soomepoisina võitles ta kodumaa eest, olles vabadusvõitluse sümboliks ka aastakümnete pärast. Täna saatsime viimase Eesti soomepoisi igavesele rahule, kuid tema vaim ja elutöö elavad edasi meie rahva mälus.
