Oktoobris teatas Muinsuskaitseamet (MKA), et lõpetab alates 2025. aastast ajaloolise taluarhitektuuri toetusmeetme, mille eesmärk oli aidata säilitada ja renoveerida mittekaitsealuseid ajaloolisi taluelamuid. See samm tuleneb ametile kehtestatud eelarvekärbetest, mille tõttu väheneb toetuste kogumaht ligikaudu viis protsenti. MKA sõnul oli raske valiku põhjuseks vajadus kärpida toetusi võimalikult vähe nende omanike jaoks, kelle kinnisvaraks on riikliku kaitse all olevad ajaloolised ehitised, nagu muinsuskaitse all olevad mälestised ja muud väärtuslikud ehitised.
Elo Lutsepp, Maa-arhitektuuri keskuse peaspetsialist, tõi oma Sirbis avaldatud artiklis esile, et MKA on viimase viie aasta jooksul toetanud üle saja ajaloolise taluelamu katuse renoveerimist. “MKA jagatud väärtusliku taluarhitektuuri toetuse (rahvakeeli katusetoetuste) abil jõuti aastatel 2019–2024 toetada üle saja ajaloolise taluelamu katuse ehituse,” märgib Lutsepp. Taluelamute väärtust on ühiskonnas tunnustatud: aastal 2022 tunnustati MKA-d kultuuripärandi säilitamise eest külasõbra tiitliga, mis tõstab esile kohaliku identiteedi hoidmist.
Kuigi taluarhitektuur ei ole valdavas osas riiklikult kaitstud, on need hooned kultuuripärandi ja maapiirkondade visuaalse identiteedi oluline osa. Lutsepp juhib tähelepanu sellele, et riikliku kaitse alla kuulub vaid väike osa taluelamutest, ning rõhutab, et ilma nende hoonete renoveerimistoetusteta on oht nende kadumisele veelgi suurem. “2006. aastal oli riikliku kaitse all ehk mälestise staatuses vaid 49 taluelamut: 22 rehemaja, 26 lahuselamut, üks Ruhnu pikkmaja. Praeguseks on siia loetellu mõned taluehitised lisandunud ja üks rehemaja ka hävinud,” kirjeldab ta, lisades, et kuigi aja jooksul on loetellu lisandunud veel mõned hooned, jäävad paljud ajaloolised talumajad siiski kaitseta.
Lutsepp tõstatab ka kriitilise küsimuse valitsuse energiatõhususe eesmärkide kohta, mis nõuavad, et kõik elamud saavutaksid 2050. aastaks vähemalt C-energiaklassi. Tema sõnul ei ole sellised eesmärgid arvestanud ajalooliste hoonete eripäraga, mis muudab nende säilitamise keeruliseks. “Mida vähem on ajaloolisi hooneid, mida ei kaitse ei muinsuskaitse- ega planeerimisseadus, s.t millele ei kehtestata ehitusseadustikus vastavaid leevendusi, seda lihtsam on täita eesmärgiks seatud suurejoonelist ülesannet,” lisab ta. Ka energiatõhususe miinimumnõuete täitmine võib muuta hoonete olemust ja välisilmet, tuues kaasa nende kultuurilise väärtuse kadumise.
Ajalooliste hoonete kaitse laiendamise küsimuses on mitmed huvigrupid, sealhulgas Eesti ICOMOS ja Eesti Vabaõhumuuseum, püüdnud saada seaduslikku leevendust enne 1960. aastat ehitatud hoonetele, mida energiatõhususe miinimumnõuded võiksid oluliselt muuta. Seni on aga vastavad ettepanekud tagasi lükatud.
“Kui 18 aastat tagasi oli ehitatud kultuuripärand väljaspool suuri linnu saanud taas nähtavaks ja mõisteti, et kui me ise seda ei hoia, siis ei tule keegi kuskilt väljast seda tegema, siis nüüd on tuuled pöördunud,” tõdeb Lutsepp oma artiklis. Ta viitab, et praegused arengud võivad viia veelgi raskemate uudisteni ajaloolise arhitektuuripärandi kaitsmise vallas, kuna eelarvepoliitika ja energiatõhususe normid võivad jätta väärtuslikud taluelamud abita.
