Järgnev Ruuben Kaalepi intervjuu Portugali poliitikateadlasele avaldati inglise keeles veebilehel Counter-Currents 23. septembril 2024. Kaalep selgitab intervjuus etnofuturistlikke vaateid võimalikele tehnoloogilistele arengutele tulevikus, kirjeldab rahvuskonservatiivse looduskaitse põhialuseid ja lükkab ümber väite, et futuristlik tulevikunägemus tähendab tingimata demokraatia hävingut. Samuti esitab ta oma ideaalse tulevikustsenaariumi Euroopale aastaks 2100. Intervjueerija küsimused lähtuvad Ruuben Kaalepi ja August Meistri ingliskeelsest raamatust “Rebirth of Europe: The Ethnofuturist Manifesto” (“Õhtumaa taassünd: etnofuturislik manifest”).

Mis vahe on etnofuturismil ja [Prantsuse uusparempoolse filosoofi] Guillaume Faye kirjeldataval arheofuturismil?

Seda küsitakse minult päris tihti. On oluline mõista, et arheofuturism ja etnofuturism on kaks iseseisvalt välja kujunenud ideed, nad on sündinud erinevates oludes, kuid nende sihid on suuresti samad. Mõlemad mõttevoolud tunnistavad, et 21. sajandi väljakutseid saab adekvaatselt lahendada vaid esivanemate sajanditevanuse tarkuse taaselustamisega.

Faye arheofuturism tekkis Lääne Nouvelle Droite (uusparempoolsete) intellektuaalses sfääris ja keskendub arhetüüpsete väärtuste taastamisele, näiteks hierarhia, kord ja kohustus. Samal ajal aktsepteerib ta ka tehnoloogilist arengut. Etnofuturism seevastu võtab need Lääne õppetunnid ja integreerib nad elavasse soome-ugri traditsiooni, rõhutades rahvuslikku identiteeti ja etnilist järjepidevust.

Meie peamine mure on kõigi unikaalsete rahvaste ja rahvuskultuuride säilitamine ning õitseng. Etnofuturism ei küsi ainult, kuidas inimkond võiks tehnoloogiliselt areneda, vaid ka, kuidas see areng saaks teenida erinevate rahvuste sügavat kultuurilist ja geneetilist pärandit. Meie jaoks on väärtuslik selline tulevik, mis on ühtlasi meie oma.

On olemas uus parempoolne avangard, futuristlik liikumine, mis näeb tehnoloogiat (tehisintellekt, transhumanism jne) võimalusena uue ajastu kiirendamiseks – lõpetades praeguse liberaalse ja egalitaarse universaalsete väärtuste süsteemi. Mis on teie seisukoht sellise kiirendamise (akseleratsionismi) suhtes?

Mõistet “akseleratsionism” kasutatakse nii erinevatel viisidel, et pole kindel, kas seda saab näha ühtse ideoloogia või doktriinina. Siiski, teatud kontekstis võib seda kiirendamist pidada positiivseks – eelkõige kiirendades kultuurilist postmodernismi arengut, mis viib selle paratamatu enesehävinguni. Selline kokkuvarisemine loob ruumi ürgsete, essentsialistlike väärtussüsteemide taassünniks, mida ma näen inimliku elu loomuliku ja normaalse seisundina. Need väärtused tulevad tagasi olenemata sellest, kui kiiresti või aeglaselt tehnoloogiline progress edeneb.

Seejuures ma ei usu, et inimene suudaks täielikult määrata tehnoloogilise arengu kiirust või suunda. On jõude, mis ületavad modernse ühiskonna materialistliku vaate – mis juhivad ajaloo kulgu. Ainult suured šamaanid ja müstikud on võimelised mõjutama ajaloo rütmi. Seetõttu oleks naiivne käsitleda akseleratsionismi tõsiseltvõetava poliitilise strateegiana.

Kuigi kiire tehnoloogiline areng võib kiirendada praeguse liberaalse korra kokkuvarisemist, tasub jääda ettevaatlikuks. Kui tehnoloogiline kiirenemine toimub ilma tugeva, kultuuriliselt juurdunud eetoseta, riskime oma inimlikkuse kaotamisega. Eesmärk ei tohiks olla pelgalt kiirenemine, vaid ka harmoonia selle arengusuunaga. Tehnoloogia peab teenima etnofuturistlikke ideaale, säilitama meie rahva ja identiteedi, aga mitte muutuma selliseks jõuks, mis meid valitseb ja võõrandab.

Oma raamatus kirjutate: “Võib-olla on suurim vara, mis teeb käesoleva tsivilisatsioonitsükli erinevaks kõigist eelmistest, tehnoloogia […] Sellise tehnoloogia vastu võitlemine oleks ennasthävitav ja isegi ohtlik.” Mida te ütlete neile parempoolsetele, kes hoiatavad tehisintellekti ohtude eest?

Tehisintellekti ohud ei tulene tehnoloogiast endast; kõik ohud lähtuvad inimeste-poolsest väärkasutusest. Tehnoloogia on olemuselt neutraalne. Päriselt ohtlik on see, kuidas tänapäeva ühiskond teaduslikke saavutusi labastab, viies nad lihtsalt tarbekaupade või massimeelelahutuse tasemele. Selle asemel peaksime kasutama tehnoloogilisi imesid looduse hävitamise peatamiseks, oma rahvaste kaitsmiseks ja universumi sügavamate saladuste uurimiseks.

Tehisintellekt sunnib meid silmitsi seisma sügavate küsimustega eksistentsi, teadvuse ja selle kohta, mida tähendab olla elusolend – küsimustega, mida modernsus ja postmodernsus on liiga kaua häbenenud. Selline silmitsiseis on tervislik ja vajalik.

Etnofuturistid ei jaga konservatiivset hirmu uue tehnoloogia ees. Tehisintellekt, nagu iga tööriist, pole olemuselt ei hea ega halb – kõik sõltub sellest, kuidas me seda kasutame. Need, kes kardavad tehisintellekti, näevad tavaliselt selle kuritarvitamise potentsiaali globaalse eliidi käes, kes kasutaksid seda ühetaolistamiseks, jälgimiseks ja kontrolliks. Nende mure on põhjendatud. Kuid tehisintellekti täielik tagasilükkamine oleks surmav viga. Seda tehes jätaksime end tuleviku lahingutes kaitsetuks. Kui tehisintellekti juhivad need, kes väärtustavad identiteeti, pärandit ja iseseisvust, võib see ka muutuda rahvusliku vaimu kaitsjaks, aidates erinevatel kultuuride ellu jääda, selle asemel et neid hävitada.

Mis on teie seisukoht transhumanismi osas? Kas uus “evolutsiooniline lõhe” täiustatud ja mitte-täiustatud inimeste vahel (üks potentsiaalne tulevikustsenaarium) on miski, mida tervitada või hoopis karta? Või on see lihtsalt inimese loomuliku ebavõrdsuse edasiareng?

Me näeme mütoloogilise ajastu tagasitulekut, kus jumalad võivad kõndida meie keskel vormides, mida me veel täielikult ei mõista. Seda kõike on ette kuulutatud muistsete rahvaste mütoloogias tuhandeid aastaid tagasi. Võtmeküsimus on, kas me tunneme piisavalt hästi oma traditsioonide, et mõista ja rakendada nende iidsete müütide õpetusi uutes, futuristlikes avaldustes. Kuidas me seda ajastut tõlgendame ja sellele reageerime, on otsustav.

Mis puudutab transhumanismi, siis see võib tõepoolest luua ohtliku lõhe täiustatud ja mitte-täiustatud inimeste vahel, kui seda ei kontrollita. Siiski, ebavõrdsus on inimese loomulik seisund – erinevused mõistuses, jõus ja võimetes on alati olemas olnud. Tähtis on tagada, et see lõhe ei kustutaks meie kultuurilisi ja etnilisi omapärasid.

Kui me võtame omaks inimese täiustamise, peab see teenima rahvaste omapära õitsengut, mitte looma ühetaolist globaalset eliiti, kes on oma juurtest lahutatud. Me peame alati endalt küsima: kas see täiustus viib meid lähemale meie tõelisele olemusele või hoopis kaugemale sellest, kes me oleme? Vastus sellele küsimusele määrab, kas transhumanism on hea või hävitav jõud.

Inimjärgsed stsenaariumid on samuti tõusuteel – näiteks uued täiustatud olendid. Kas selline areng ei vii inimest veel kaugemale tema juurtest – ja rahvuslikest, territoriaalsetest, sugulus- ja muudest sidemetest?

See risk eksisteerib, kuid ainult juhul, kui neid edusamme rakendatakse praeguses, juba sügavalt juurtest lahutatud paradigmas. Teistsuguses paradigmas, mis lähtub rahvusidentiteedist, juurtest ja loomulikust hierarhiast, võib tehnoloogiline areng toimida nende sidemetega harmoonias, mitte nende vastu.

Etnofuturism ei nõustu, et oleks võimalik katkestada oma sidemed etnilisuse, territooriumi ja esivanematega ilma katastroofiliste tagajärgedeta. Tehnoloogia peaks olema tööriist, mis tugevdab meie võimet säilitada ja kaitsta oma identiteeti, mitte muutma meid juurtetuteks olenditeks ilma ajaloo ja kultuurita. Tulevik peab olema selline, kus me jätkame oma esivanemate austamist, kus me ei unusta neid.

Teoreetiliselt tuleb tunnistada, et inimkonna ajastu, nagu me seda praegu teame, võib jõuda oma lõppu. Kuid see ei tähenda, et ka meie rahvaste vaim sureb. Tegelikult võib igasugune uus ajastu – isegi “inimjärgne” ajastu – olla meie identiteetide ja kultuuride jaoks uus koidik, kui me suudame kasutada tehnoloogiat viisil, mis teenib meie sügavamaid püüdlusi.

Samas tuleb tunnistada ka seda, et lõppemas on ajastu, mil inimkond uskus, et suudab loodust täielikult kontrollida. Ürgsed loodusjõud ja müüdid ärkavad taas, meenutades meie kohta suuremas tervikus. Needsamad jõud on loonud meie sidemed hõimu, maa ja esivanematega. Elusolenditena pärineme me nendestsamadest orgaanilistest jõududest. Ma ei näe põhjust karta, sest mis on ajutine ja mehaaniline, langeb vältimatult ära, samas kui see, mis on igavene ja orgaaniline, tõuseb taas pinnale. Iga suur kaos toob endaga kaasa nende loomulike tõdede taastumise.

Kas teie tulevikunägemus – uue hierarhia ja uue eliidiga – tähendab demokraatia lõppu ja uute autokraatlike poliitiliste süsteemide esiletõusu?

Ei, mitte tingimata. Eliit, mida ma näen, on kultuuriline ja vaimne, mitte ainult poliitiline. Rahvastel, kelle demokraatia traditsioon on tugev, on hea seda jätkata. Kuid alati tasub olla avatud ka teiste süsteemidega katsetamisele, isegi täiesti uutele valitsemisvormidele, mis paremini teenivad rahva vajadusi ja kultuuride omapära säilimist.

Demokraatia mõistet, kui rahva või rahvuse suveräänsust, tuleks selgelt eristada praegusest Läänt valitsevast liberaaldemokraatia totalitaarsest ideoloogiast. Liberaaldemokraatia on osutunud vaenulikuks erinevate rahvaste ja kultuuride ellujäämisele, tuginedes eksitavale universaalse võrdsuse ideele. Ta eelistab abstraktseid õigusi kogukondade orgaanilisele ellujäämisele ja õitsengule. Tulevik võib näiteks nõuda uusi valitsemisvorme, mis võtavad arvesse ka loomulikku hierarhiat. See ei tähenda tagasipöördumist autokraatia juurde, vaid pigem süsteemi, mis seab rahvuse ja rahva õitsengu kõrgemale indiviidi pinnapealsetest soovidest.

Demokraatia tuleks tagasi tuua oma juurte juurde. Ainus tõeline demokraatia on otsedemokraatia, kus rahvas omab tõelist kontrolli. Esindusdemokraatia tänasel kujul on olemuselt korrumpeerunud ja lõppude lõpuks pettus. Kas tulevik toob kaasa demokraatia lõpu sellisena, nagu me seda teame, või selle muutumise autentsemaks, jääb näha, kuid on selge, et praegune süsteem on jätkusuutmatu.

Te kirjutate, et looduse bioloogilist mitmekesisust tuleb kaitsta. Millised oleksid teie keskkonnakaitseplaani peajooned?

Keskkonnakaitse alustalade seas on maastike kaitse, elupaikade säilitamine ja liikide väljasuremise vältimine. Elupaikade hävitamine on suurim oht bioloogilisele mitmekesisusele. Igal riigil on oma spetsiifilised keskkonnaprobleemid. Eestis on metsade lageraie üks pakilisemaid probleeme ning sellega tuleb tegeleda kodumaal, enne kui vaadata väljapoole.

Inimestel tuleb taas õppida loodusega kooskõlas elama. Maale kolimine ja traditsiooniliste põllumajandusmeetodite kasutamine, mida täiustab kaasaegne tehnoloogia, pakub jätkusuutlikku tulevikuteed. Tänapäeva tehnoloogia võimaldab lihtsamat ja tasakaalustatumat elu maal ning me peaksime kasutama seda võimalust loodusega lähema sideme saavutamiseks.

Tõhus looduskaitse tõstab esile kohalikud ökosüsteemid, mis on olulised ka rahvusidentiteedi säilimiseks. Loodus ei ole produkt, mida saaks kasumi nimel ekspluateerida nagu liberaalne globalistlik süsteem meile sisendada püüab. Loodus on elav ja hingav osa meie pärandist, mis on põimunud meie kultuurilise identiteediga. Rahvuslus ja keskkonnakaitse on loomulikud liitlased, mõlemad pühenduvad unikaalse ja asendamatu kaitsmisele.

Maastike üle käiv debatt peegeldab laiemat ühiskondlikku lõhet. Mõned näevad metsi vaid majandusressursina ja pooldavad intensiivset raiet kasumi maksimeerimiseks. Teisel poolel on need, kes mõistavad metsade olemuslikku väärtust – tunnistades neid kui pühapaiku, mida tuleb säilitada.

Säästev majandamine, näiteks pärandniitude traditsiooniline hooldamine, pakub mudelit loodusvarade kasutamiseks ilma keskkonda hävitamata. Need niidud toimisid kunagi olulise ökosüsteemina, põimides inimtegevuse loodusesse ilma konfliktita. Tasub naasta sellise hoolitseva mõtteviisi juurde, mõistes, et inimesed on osa ökosüsteemist, mitte selle vallutajad.

See puudutab ka biokultuuri (bioloogia ja kultuuri olemuslikku läbipõimitust) ning traditsiooniliste eluviiside ökoloogilist tarkust. Vanad traditsioonid pidasid keskkonda pühaks ja nägid loodust kui midagi, mida tuleb austada.

Keskkonnahävingu, sealhulgas ulatusliku lageraie peamine põhjus on ekslik püüdlus lõputu majanduskasvu poole, mida juhib globaalne kapitalism. See mõtteviis ei ole jätkusuutlik. Lõputu kasumijaht tuleb meie looduskeskkonna ja lõppkokkuvõttes meie enda ellujäämise hinnaga. Peame selle majandusmudeli tagasi lükkama ja võtma omaks sellise, mis väärtustab pikaajalist jätkusuutlikkust lühiajalise kasumi asemel.

Lõpetuseks, milline oleks parim stsenaarium Euroopale (ja läänele üldiselt) aastaks 2100?

Parim stsenaarium Euroopale ja läänele aastaks 2100 oleks see, kui suudame tagada oma rahvusidentiteedi püsimise, võimaldades ühtlasi traditsioonidel areneda uutel ja üllatavatel viisidel – mida me ei peaks liiga jäigalt ette ennustama. Kui rahvas on oma etnilises ellujäämises kindel, saab tema kultuur õitseda ja kohaneda, omandades uusi vorme, kuid jäädes samas sügavalt juurdunuks esivanemate tarkusesse.

Aastaks 2100 koosneb Euroopa iseseisvatest rahvusriikidest, mis on omavahel seotud autonoomsete kogukondade ja jätkusuutliku majanduse võrgustiku kaudu, olles vaba igasugusest tsentraliseeritud võimu domineerimisest. Iga rahvas elab läbi oma ajaloost ja traditsioonidest inspireeritud kultuurilise taassünni, luues ainulaadsete, kuid omavahel seotud rahvaste elava mosaiigi.

Tulevikus tekib maailmakord, mis põhineb austusel iga põlisrahva enesemääramisõiguse vastu. Igal põlisrahval on vabadus õitseda vastavalt oma väärtustele, traditsioonidele ja identiteeditundele. Rahvad austavad üksteist, austades ühtlasi oma piiride suveräänsust, uhked oma pärandi ja mullapinna üle.

Tehnoloogia teenib neid rahvaid mitte ühtlustava jõuna, vaid vahendina nende eripäraste kultuuride kaitsmiseks ja tugevdamiseks. Liberaalne globalistlik kord kui mineviku jäänuk asendub uue rahvuslikest juurtest lähtuva eneseteadvuse eetosega. Tulevik ei seisne ühetaolisuse pealesurumises, vaid inimkogemuse mitmekesisuses, kus iga rahvas annab oma panuse maailma ilu kasvamisse.

Aastaks 2100 ei ole Euroopa enam universaalsete ideoloogiate lahinguväli, vaid vabade rahvaste kogu, kes on kindlad oma identiteedis ja kujundavad oma tulevikku kooskõlas oma minevikuga. Selline rahvaste õitseng toob kaasa uue etnilise ja kultuurilise taassünni ajastu, tagades uhke ja püsiva pärandi tulevastele põlvkondadele.