Kliimaminister Yoko Alender teatas reedel, et Eesti plaanib taas avada fosforiidikaevandused ja võtta kasutusele teisigi maavarasid, pidades silmas riigi majanduslikku kasu ja globaalset nõudlust. Uus plaan, mille kliimaministeerium 20. septembril kooskõlastusringile saatis, sisaldab maapõueseaduse ja keskkonnatasude seaduse muutmist, et luua selged tingimused maavarade kaevandamiseks ja selle mõjude kompenseerimiseks kohalikele elanikele.
Eesti maapõues leidub mitmeid väärtuslikke ressursse, nagu fosforiit, magneesium, rauamaak ja haruldased muldmetallid, mis on kliimaministeeriumi hinnangul Euroopa Liidus ja maailmaturul eriti hinnatud rohepöörde ja digitaaltehnoloogiate arengu taustal. Yoko Alenderi hinnangul võib nende varade kasutamine tuua Eestile sadu miljoneid eurosid aastas.
Kliimaminister soovib hakata Eestis kaevandama kõike, mida kaevandada tasub, vahendab ajaleht Äripäev.
Suuremahulise fosforiidikaevandamise plaanid Eestis ulatuvad tagasi fosforiidisõjani 1980. aastatel. Toona tõusis kaevandamisplaanide vastu laialdane rahvaliikumine, kuna muretseti ulatuslike keskkonnakahjude pärast. Fosforiit, mida kasutatakse peamiselt väetiste tootmiseks, sisaldab ka radioaktiivseid elemente ja muid saasteaineid, mis võivad reostada põhjavett ja pinnast. Ka tänane arutelu ei möödu ilma keskkonnamurede esiletõstmiseta.
Kuigi kliimaminister rõhutas vastutustundlikku ja põhjalikult uuritud lähenemist, on murettekitav, kas kaasaegne tehnoloogia suudab vältida varasemalt esile kerkinud probleeme. Kliimaministeeriumi plaanides on ka keskkonnamõjude hindamine ja teadusuuringud.
Ministeeriumi eelnõu mainib ühtlasi “kohaliku kasu instrumendi” loomist. Selle plaani kohaselt võiksid kaevanduste lähistel elavad inimesed saada iga-aastast “talumistasu”, mis peaks vähendama kohalike vastuseisu ja leevendama muresid. Talumistasu maksmine oleks kaevandamisõiguse osa ja suunataks nii era- kui ka munitsipaalmaal elavatele inimestele.
Fosforiidiküsimus, mis on ajaloos esile kutsunud ulatuslikke rahvaliikumisi, seisab taas Eesti poliitilises ja ühiskondlikus fookuses. Seega tuleb küsida, kas majanduslik kasu kaalub üles võimalikud keskkonnaohud ja kohalike kogukondade mured.