Eesti Maaülikool (EMÜ), mis oma seaduse järgi peaks säilitama ja kaitsma kultuuripärandit, on sattunud tõsise kriitika alla seoses plaaniga lammutada Järvselja jahiloss, mis on Eesti metsanduse ja ajaloo sümbol. Mitmed metsanduse eriala vilistlased on allkirjastanud avaliku pöördumise, kus nad kutsuvad ülikooli üles sellest otsusest loobuma ning säilitama hoone, mis on olnud nii kultuurilooliselt kui ka arhitektuuriliselt oluline.

Koiduaeg avaldab siinkohal vilistlaste avaliku kirja.

Eesti Maaülikooli seaduse (2019) § 8 p 3 sätestab: “Ülikool arendab, säilitab ja täiendab kultuuripärandi kaitseks ja oma ülesannete täitmiseks akadeemilise ja ajaloolise väärtusega kogusid ja arhiive, tagades neile teadus- ja õppetöö eesmärgil vaba juurdepääsu ning osutab ühiskonnale muid avalikke teenuseid raamatukogu, loomakliiniku ja teiste üksuste kaudu.”

Tegelikult toimib Eesti Maaülikool (EMÜ) praegu lausa vastupidi kehtestatud seadusele. EMÜs soovitakse lammutada Eesti metsanduse ja ajaloo sümboliks saanud Järvselja jahiloss. Eesmärk on asendada see kultuurilooline sümbolhoone uue euronõuetele vastava majutusasutusega. Järvselja jahiloss on hinnatud suure kultuuriajaloolise ja arhitektuurilise väärtusega hooneks. Paraku ei ole EMÜs soovitud sellega arvestada. Muinsuskaitseameti tellitud uurimuses tehti ettepanek võtta jahiloss kaitse alla riikliku kultuurimälestisena kõige väärtuslikumate unikaal- ja tüüpehitiste kategoorias (Tartumaa kaitsmata ehituspärand 1870–1991, Välitööde aruanne, Tartu 2010).

Praegune Järvselja õppe- ja katsemetskond kandis varem Kastre-Peravalla nime. See oli endise Kastre mõisa tagamaa, muust maailmast soodega eraldatud paikkond. 1912. aastal laskis mõisa tollane omanik Alexander von Essen ehitada sinna oma jahikülaliste majutamiseks stiilse ümarpalkidest hoone, mida kohalik rahvas hakkas kutsuma jahilossiks. 1921. aastal anti senine Kastre-Peravalla metsandik Tartu Ülikooli kasutusse ja sinna asutati õppemetskond, mis oli praktikabaasiks ülikooli metsaosakonnale. Jahilossist sai üliõpilaste ühiselamu kevadsuviseks praktikaperioodiks. See jahiloss hävis kahjutules 1948. aastal. Praegu on see maa-ala tühi. Jahilossi enam ei olnud, aga mälestus sellest kui Järvselja sümbolist püsis meeles paljudel metsandusspetsialistidel, kes olid tudengipäevil hoones elanud. See kajastus ka paljudes tudengilauludes.

Ligi kolm aastakümmet oli Järvselja ilma jahilossita. 1975. aasta sügisel, ühel järjekordsel metsanduslikul nõupidamisel Järvseljal, teatas tolleaegne metsamajanduse ja looduskaitse minister Heino Teder otsusest jahiloss ministeeriumi kulul uuesti üles ehitada. Välimuselt pidi hoone tulema võimalikult vana jahilossi sarnane ja oli ette nähtud kasutamiseks peamiselt suvisel aastaajal. Ministri korraldusel valmistas iga Eesti mandriosas asuv metsamajand kümme tihumeetrit silindriks tahutud ja hööveldatud männipalki uue hoone ehitamiseks. Seega oli see uus maja kaudselt kogu Eesti metsaametkonna kollektiivne ehitus, kuna kõigis metsamajandites töötas Eesti Põllumajanduse Akadeemia (EPA) metsandusteaduskonna (endise Tartu Ülikooli metsaosakonna) lõpetanud spetsialiste. Sarnaselt vanaga hakati ka uut hoonet kutsuma jahilossiks. Maja sai valmis 1980. aasta sügisel, kui Järvseljal tähistati Tartu Ülikooli metsaosakonna asutamise 60. aastapäeva. 1981. aastal anti jahiloss EMÜ eelkäijale, EPA-le, metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumilt tasuta üle bilansist bilanssi. Seega oli sisuliselt tegemist tolleaegse metsaametkonna kingitusega kõrgkoolile.

Möödunud 40 aasta jooksul on jahiloss leidnud elavat kasutamist. Seal ööbisid metsanduse õppejõud üliõpilaste praktika perioodil, korraldati mitmesuguseid metsanduslikke sündmusi, toimusid endiste metsandusüliõpilaste kursuste kokkutulekud jm. Jahilossis ööbisid korduvalt paljud EPA (hiljem EMÜ) väliskülalised. Kõigile meeldis see hoone oma looduseläheduse ja lihtsuse poolest. Ei kuulnud ühtki repliiki, et maja ei vasta euronõuetele.

Hiljuti otsustasid aga EMÜ ametnikud, et Järvselja jahiloss ei vasta euronõuetele ja tuleb seepärast lammutada ning ehitada selle asemele uus kaasaja nõuetele vastav majutushoone. See on väga ekslik arusaamine. Esiteks ei saa 1980. aastal ehitatud hoone vastata kaasaja nõuetele. Sel ajal kehtisid teistsugused nõuded ja neile see maja vastas. Mitmed EMÜ ametnike väljatoodud puudused hoone juures, millega püüti lammutamist õigustada, ei olnud tegelikult põhjendatud ega vastanud tegelikkusele erapooletult tehtud ekspertiisi alusel.

Iga ehitust tundev spetsialist oleks pidanud kohe mõistma, et 1980. aastal valminud hoonet ei saa nii lihtsal viisil ümber ehitada euronõuetele vastavaks.

30. märtsil 2024 ilmus Tartu Postimehes artikkel pealkirjaga «Päevinäinud jahiloss läheb lammutamisele». Selles märgib EMÜ metsanduse ja inseneeria instituudi direktor Marek Metslaid, et jahilossi seisukorda hindasid palkehitusele spetsialiseerunud õppejõud ja teadlased EMÜst ja sama valdkonna ettevõtetest. Leiti, et hoone soojapidavus on puudulik ning selle kasutamine talveperioodil raskendatud. Veel märgitakse selles artiklis, et jahiloss seisab talvisel ajal peamiselt tühjana, sest see ei pea sooja ning selle küttekehad on omadega läbi nagu ka kogu hoone. See ei vasta tõele. Järvselja jahiloss projekteeriti peamiselt suviseks kasutuseks ja nii see ka ehitati. 30. mail 2024 toimus metsameeste esinduse kohtumine EMÜ töötajatega, et saada teada jahilossi lammutamise tegelik põhjus. EMÜ arendusjuhi Linnar Pärna jutust selgus, et algul oli kavas jahiloss renoveerida. Selleks võeti ette nn renoveerimiseelne lammutus – lõhuti välja kõik põrandad, ahjud, siseuksed, katuslaed, toimiv elektrisüsteem ning osaliselt laelaudis. Siis olevat selgunud, et hoonet renoveerida pole võimalik. See seletus lihtsalt hämmastab! Iga ehitust tundev spetsialist oleks pidanud kohe mõistma, et 1980. aastal valminud hoonet ei saa nii lihtsal viisil ümber ehitada euronõuetele vastavaks. Kurioossel kombel oli jäetud tegemata termopildistamine hoone soojapidavuse selgitamiseks. Põrandate väljalõhkumise asemel oleks olnud lihtsam ja märgatavalt odavam lahendus maaküte koos radiaatorite paigaldamisega. Läbimõtlematult tehtud lammutustööde eest maksis EMÜ 71 500 eurot. Need EMÜ töötajad, kes andsid korralduse lõhkumistöödeks, on tarvis avalikustada.

Mitmed koosolekul esitatud küsimused on jäänud EMÜ töötajate poolt vastamata. Paraku ei lubatud ka koosolekul toimuvat salvestada. Seetõttu on jäänud sellest koosolekust osavõtjaile mulje, et seoses jahilossi lammutamise otsusega on EMÜ-l midagi varjata. 11. juulil sel aastal esitas metsameeste kogukond Linnar Pärnale kirjalikult mõned koosolekul vastuseta jäänud küsimused seoses jahilossiga. Pärna kiri 29. augustist ei anna vastust praktiliselt ühelegi esitatud küsimusele.

Samal koosolekul tehti metsameeste kogukonna poolt alternatiivne ettepanek ehitada uus majutushoone teise kohta, näiteks esimese jahilossi ajaloolisele kohale. See tuleks märgatavalt odavam, sest ära jääks praeguse jahilossi lammutamise tööd. Linnar Pärna väide, et ajaloolisel asukohal puudub teedevõrk, ei pea paika. Tegelikult oli seal juba möödunud sajandi algul rajatud kruusakattega teedevõrk.

Veel on väga kahetsusväärne asjaolu, et jahilossi lammutamist püüti hoida saladuses. Hoone lõhkumist alustati juba 2022. aasta lõpul, aga 2024. aasta märtsikuus ei olnud vähemalt kaks EMÜ metsandusprofessorit nende endi sõnul sellest midagi kuulnud.

Allakirjutanud pöörduvad EMÜ, rektoraadi, senati ja nõukogu poole järgmise palvega:

• Tühistada plaan lammutada praegune Järvselja jahiloss, mis on väärtuslik kultuuriajalooline puithoone ja Eesti metsaametkonna sümbolrajatis.
• Konserveerida hoone kuni uute võimaluste selgumiseni. Näiteks saaks hoonet kasutada metsandusliku muuseum-külastusmajana või muul viisil, mis toetab Eesti metsanduse edendamist. Seega on praeguse hoone edaspidise kasutuse alternatiivid olemas. Konserveeritud hoone ei tekita EMÜ-le kulutusi. Võib-olla saab sponsorite abiga rüüstatud maja uuesti korda teha.

Me ei soovi, et Eesti Maaülikoolil oleks edaspidi kultuurimälestiste hävitaja maine!

Soovime EMÜ avalikku vastust Järvselja jahilossi saatuse kohta.

Metsanduse eriala paljude vilistlaste nimel:

Aleksander Sinimäe (vilistlane 1954)
Jaan Mägi (vilistlane 1972)
Heino Kasesalu (vilistlane 1958)
Ilmar Sirkas (vilistlane 1972)
Ülo Parik (vilistlane 1958)
Heiki Rips (vilistlane 1973)
Raivo Helm (vilistlane 1965)
Leo Filippov (vilistlane 1974)
Maido Urbas (vilistlane 1965)
Lui Kunnus (vilistlane 1975)
Mart Herman (vilistlane 1966)
Enn Mahoni (vilistlane 1975)
Aini Herman (vilistlane 1970)
Urmas Roht (vilistlane 1982)
Endla Asi (vilistlane 1971)
Ülle Kuldkepp (vilistlane 1983)
Silvi Tarang (vilistlane 1971)
Lea Vaher Lundin (vilistlane 1983)
Lembitu Twerdjanski (vilistlane 1971)
Kaja Traagel (vilistlane 1994)
Rein Kokk (vilistlane 1972)
Piret Arvi (vilistlane 1995)
Enno Kuldkepp (vilistlane 1972)
Raul Rosenvald (vilistlane 1999)