Suvisteid, mida tuntakse ka kasepühade, meiude, karjasepühade, kiigepühade ja munapühadena, peetakse rahvasuus erilise austuse ja pidulikkusega. Nende tähendus on erinev Põhja- ja Lõuna-Eestis: lõunas on see enamasti naiste püha, Põhja-Eestis selle kõrval ka muna- ja kiigepüha. Ühine on seotus suve vastuvõtmise ning traditsiooniliste kommetega, mis on säilinud läbi aegade.

Meie suvisted on traditsioonilised suve vastuvõtmise pühad, mille tähendus pole seotud kiriklike kommetega. Sarnaselt talvistepühade ehk talsipühadega, mis tähistavad aastavahetust ja talve saabumist, on suvistel suurem seos muistse loodususuga kui kirikukalendri nelipühadega. Suviste tähtsus on eelkõige seotud noorte ühiste kooskäimiste, lembetunnete avaldamise ning meelelahutuste ja pidustustega.

Kasepuude toomine, mida tuntakse ka kui meiude või maipuude traditsiooni, ulatub ajalooliselt ristiusueelsesse perioodi ning oli populaarne ka meie läänenaabrite, germaani rahvaste hulgas. Kuigi see tava tähistas alguses maikuu saabumist ja suve pidulikku vastuvõtmist, on see aja jooksul kujunenud seotuks suvistepühadega. Kased toodi koju nii suvistel kui ka jaanipäeval.

Suvistepühadel oli kombeks kodu kaunistada rohelusega, eriti kaskedega. Lisaks kaskedele toodi tuppa ka teisi taimi, nagu toomingaoksi ja kevadlilli, ning saartel isegi kadakaid. Noored, eriti noormehed, olid sageli need, kes kaski ja teisi taimi kodudesse tõid, ning sel oli oluline osa noorte suhetes ja kosjaplaanides.

Suvistel ja leedol oli levinud komme viia salaja väljavalitud tüdruku akna alla noor kasepuu, mida kutsuti armukaseks. See oli märgiks noormehe huvist neiu vastu ja soovist teda kosida. Kui tooja oli tüdrukule meele järgi, siis viis ta kase tuppa või sidus hommikuks selle külge vöö.

Kiigelkäimine oli oluline osa suvistepühadest, eriti Põhja-Eestis, kus kliima oli jahedam. Suvisted olid seega ka kiigepühadeks ja kiigeplatse kaunistati sageli kaskedega. Noormehed võtsid enda kanda suure püsikiige ehitamise, mis oli oluline ettevõtmine enne pühi. Kiige valmistamise ja kiigutamise eest said noormehed tüdrukutelt tasuks erinevaid kingitusi nagu võid, sukapaelu, tubakakotte ja kaselehtedega kollaseks värvitud mune.

Noorte lõbutsemised kiigel vaibusid kiireloomuliste suvetööde ajal, mil tuli “kiik keldrisse viia”. Suvetööde algusega hakkasid noored suunduma tagasi põllutööde juurde ning kiigel käimine jäi tagaplaanile.

Suvistelaupäev oli tähtis aeg kodu koristamiseks ja ettevalmistusteks. Elamised ja hoovid koristati erilise hoolega ning valmistati ette pidulik toit. Käidi ka saunas. Noori kaski ja kaseoksi, harvem toomingaid, kadakaid, kevadlilli, võhumõõku ja kalmuseid pandi tubadesse, õue, õueväravasse, katuseräästasse, peenarde vahele, kiigeplatsidele ja mõnikord ka kõrvalhoonetesse.

Kui saabub esimene suvistepüha, ei tohi tube enam pühkida. Lõuna-Eestis kogunesid naised kergopeole ning päeval külastati omaste kalmusid, kus toodi kaasa ka toitu ja peeti mälestushetki. Õhtuti kogunesid inimesed kiikuma ja tantsima, tähistades suvistepühade saabumist ning suve algust.