Tammsaare nimi ei vaja tutvustamist ühelegi eestlasele. Suure kirjaniku sõnumit nii Eestile kui maailmale on aga eri aegadel tõlgendatud väga erinevalt. Temas on nähtud nii kristlast kui maausulist, Nõukogude režiimi ajal koguni võitlevat ateisti, tänapäeva liberaalsel ajastul aga võitlevat humanisti. Tihti on selle kõrval tähelepanuta jäänud hool ja armastus, millega Tammsaare pühendus oma kodumaa vabadusele, eestlaste rahvuslikule eneseteadvusele ja siin, Euroopa sooserval, püsima jäänud ürgeestlaslikule esivanemate tarkusele.
Tammsaare oli väga kriitiline väikekodanliku võltsisamaalisuse vastu, mis tõelist kodutunnet mõistmata üksnes ehtis end rahvuslike sulgedega, looritades nõnda kapitalistlikku kasumiahnust. Tammsaare jaoks võrsus rahvusluse tõeline tähendus millestki määratult sügavamast: kodumullast, lapsepõlvemaastikest ja inimhinge kõige ürgsemaist kihistustest. Just selle meisterliku tabamisega kirjutas ta end sajanditeks eestlaste südameisse. Eesti talupoja lihtsas elus tundis ta ära maailmakirjanduse tippude väärilise traagika ja ülevuse.
1925. aasta jaanuaris avaldas Tammsaare ajakirjas Vaba Sõna arvamusloo “Meie kultuurist”, kus ta puudutab eestlaste rahvusidentiteedi ja kultuurilise eneseteadvuse võtmeküsimusi. 2020. aastatel kõlab veel põletavamana prohvetliku kirjaniku hoiatus massitsivilisatsiooni salakavala sisseimbumise eest ja üleskutse kõigile loojahingedele kirglikult omakultuuri tugisammastele pühenduda. Isegi tõdemus, et riigikaitse edu sõltub rahvuskultuuri tugevusest, on täna äärmiselt päevakajaline. Lausa tervendavale usuhullustusele kutsub Tammsaare, nähes selles ainsat viisi väikerahva allesjäämiseks. Ja samal aastal pärast selle artikli valmimist üüriski ta väikese ärklitoa praeguse Ida-Tallinna Keskhaigla kohal, sulges end sinna kuudeks, ning pani justkui palavikulises ulmas kirja “Tõe ja õiguse” I osa.
⚹
Kõik mäletavad vististi, kui raske oli mitte ainult meil, vaid ka meie lähematel naabritel oma riiklisele iseolemisele Euroopa suurriikidelt tunnustamist nõutada. Üks sagedasti korduv küsimus sel puhul kõlas umbes nõnda: missugune on meie väikese riigi ülesanne, otstarve, olemismõte (raison d’être) teiste Euroopa riikide peres? Teatavasti leitigi lõpuks vastus sellele küsimusele: meie oleme ühes oma naabritega kaitsevalliks või kaitsevööks Lääne-Euroopale Vene enamluse vastu.
Muidugi, ka seda oleme tahes või tahtmata, sest selles peitub meie riikluse eluküsimus. Enamlusele alluda tähendab allumist Vene riiklisele maadeahnitsemisele ja ümberrahvustamisele, sest enamluse nimel ei püüta midagi muud, kui püüti enne ilmasõda jumala seatud tsarismi toonitades.
Aga meiega kui rahvaga oleks lugu väga halb, kui meil pääle tähendatud kaitsevöö-teenistuse enam mingeid muid ülesandeid poleks – ülesandeid iseenda sisemise mina vastu. Kaitsevöö-teenistus võiks olla nii-öelda meie väline kohus, mis aitab teatud määral kaasa meie iseseisvat olemist kindlustada. Pääle selle leidub meil tingimata mingisugune eriline ülesanne, mis tundub meile tähtsamana ja kallimana kui kõik muud ülesanded ja mida püüame teostada, ilma et arvestaksime, kas keegi teine seda tunnustab või mitte.
Päälegi usume, et sellest meie erilisest ülesandest oleneb meie kaitsevöö-teenistuse edukuski. Ilma selleta ei või millelgi pikka ja püsivat iga olla. Seda meie erilist ülesannet, meie sisimat otstarvet, olemismõtet ja loomusunnilist tarvidust võiksime sõnaga «kultuur» tähendada.
Muidugi, selle sõna tähenduse piiride määramisel võiksime lahkarvamistesse sattuda, aga ometi tunneme kõik, lahkarvamistest hoolimata, et me oma kultuuri vajame, kui tahame eksisteerida eri rahvana.
Et ka meie lähemad ja kaugemad naabrid asjast samuti aru saavad, tõendab asjaolu, et nad igal parajal silmapilgul küsivad: kus on teie muuseumid, pildigaleriid, teatrid jne. jne.? Ühesõnaga – kus on kõik see, mis räägib meie sisemisest loovast jõust, meie vaimu- ja hingeilmast? Missugused on need andmed ja tunnused, mis laseksid meid kui omapärast olevust märkida üldises rahvaste peres?
Meie kõik teame, et neile küsimistele rahuldavat vastust anda on tänapäev kaunis raske ja täbar ülesanne, sest meil tuleb vastamisel tõsiasjalisest materjalist üsna ruttu puudus kätte. Ainult ühega lohutame küsijaid: me teeme, me loome; me oleksime juba ammugi midagi teinud, aga välise surve tõttu puudus võimalus.
Siin kerkib aga tahes või tahtmata küsimus: on meil siis nüüd väline surve kadunud? Võib meil kui väikerahval, kes teatud geograafilistes tingimustes elab, väline surve kunagi kaduda? Kui väline surve avaldus tänini vägivallana, kas ei ilmu ta nüüd peaaegu loomusunniliku ajena võõra kõrgema kultuuri, või mis veel hädaohtlikum, võõra kapitali näol? Ja mis on lõpuks mõjuvam, kas põlatud vägivald või ihaldatud kõrgem kultuur, mis tuleb kapitali väel? Päälegi – on see tõepoolest kultuur, mis kõnnib tuluotsiva kapitali kaasas? Kas ei ole see ennem midagi sootuks välimist, millele antakse nimeks tsivilisatsioon ja mida mitu korda kergem omandada kui tema eelkäijat – kultuuri?
Tõepoolest, vaevalt võib väikerahva arenevale kultuurile miski kardetavamaks komistuskiviks saada kui väljast valguv suurejõuline tsivilisatsioon. Tema kardetavus peitub nimelt selles, et tema mõjub massiliselt, kuna aga kultuur, vaimliste ja hingeliste väärtuste tulipunkt, ainult üksikute vaimuprismas murdudes pikkamisi, põlvede kestel, kogu rahva sisemiseks omanduseks võib muutuda. Kultuur oletab püsivat tööd, vaimlist ja hingelist seedimist, kannatamist olemasolu sügavamate küsimuste pärast. Kultuur eelistab ikka puurivat usundlikkust, valdavat iha ja unistust kättesaamatu järele. Kultuurid luuakse ikka tuleriitadel, vanglates, ahelais, vaikses toakeses tulevalgel, tähtise taeva all, katakombides. Kultuurid olenevad süvenemisest iseendasse ja oma ümbrusse, sellepärast jääbki kultuur harilikult üksikute eraomanduseks, vähemalt on seda kultuuri kõrgemad saavutused. Eriti võiksime seda toonitada Euroopa kultuuris, selles üksikute ja erakute omanduses, mispärast nii mõnedki on muutunud selle kultuuri vastaseks ja eitajaks.
Aga ütelge, kuidas annaksitegi massile aimu kõrgema matemaatika viimseist saavutusist, Bachi muusika ülevusest või kunstluule hingelisist peensusist? Ja ärge mõelge, et massi all tuleks mõista ainult harimatuid. Ka suuremale hulgale harituile on Euroopa kultuuri ülimad saavutused samuti kättesaamatud nagu harimatuilegi.
Tsivilisatsioon aga, see kultuuri järelkäija, osalt kaasakõndijagi, on palju rahvapärasem loomakene. Tema ei nõua üksikute andumust vaimu- ja hingeilma süvenemisele. Tema ei nõua valitut, kes teda esialgselt seediks, et nõnda võimalikuks saaks tema omandamine ka laiemais piirkonnis. Tema omandamine ei eelda mingit usundlikkust, sisemist iha või valdavat unistust kättesaamatu järele. Samuti ei oleta ta ka tuleriitu, vanglaid, tähtis taevast, võluvat kuupaistet, katakombe ega värisevas valguses helendavat üksikut toakest. Tsivilisatsioon on üldse väga sõbralik olevus, sest tema võib tulla ka ilma igasuguse sünnitusvaluta, ilma igasuguse uuestisünnita. Veel enam: tema tuleb ikka ise, tema tükib pääle, sest tema sõidab kaasa iga ärimehega, iga diplomaadiga, iga kaubajuudiga. Tema on himur hukutaja, sellepärast poeb ta sisse salakaubanagi, nagu seisaks ta piiritusega suures suguluses.
Tsivilisatsioon ilmub ikka massiliselt ja tema saavutamiseks pole sagedasti midagi muud vaja kui aga raha: tsivilisatsiooni võib osta, kultuuri ei kunagi, sest tema sünnib ainult veest ja vaimust. Viimane asjaolu teebki tsivilisatsiooni palju kättesaadavamaks ja ihaldatavamaks kui ükskõik missuguse kultuuri. Võõra tsivilisatsiooni omandavad sagedasti kõigepäält need, kel puuduvad eeldused igasuguseks kultuuriks. Rokokoost ja Chippendale’ist räägitakse meil tänapäev mööbli tõttu vististi seal kõige rohkem, kus neist mõisteist kõige tumedam arusaamine – räägitakse lihtsalt sellepärast, et raha jatkub ka arusaamatu ostmiseks. Muidugi sihitakse niisuguseil korril kergel keelel kultuuri poole, aga selle viimasega on siin kõige vähem tegemist. Tõusikluse ajajärgul otsige harimatult ja haritult massilt kõike muud, mitte aga kultuuri.
Mõistagi, et see on päris loomulik nähtus niihästi meil kui mujal. Küsimus on vaid selles, kas võidame ja missugusel määral võidame tulevikus tõusikluse, kes ahmib tsivilisatsiooni järele, mida võib rahaga osta, ja karjub sääljuures kultuurist, nagu oleks see mõni rahvusvaheline laadakaup? Ehk näeb enamik ka edaspidi kultuuri selles, kas keegi autotab või jalutab, kirikus laulda kõõrutab või «Mustas Kassis» muusikat «naudib», vuntsid ära ajab või inglise moodi järele pügab, kinost vaimustub või operetis pisaraid valab, isamaalist likööri joob või prantsuse lõhnaõlist lehkab, šimmib ja fokstrotib või ringmängib ja tuljakut lõhub, five o’clock‘il «teed tantsitab» või kuski isamaalikus kohvikus keelt peksab, smokingis flirdib või sabakuues raha pääle kaarte mängib, kastanit või kartulit sööb?
Muidugi, palju lihtsam on tsivilisatsiooni saavutusi äri kaudu omandada kui raske isikliku töö ja süvenemisega uut kultuuri luua või võõrastki kultuuri tundma õppida. Ei ole huvitav kultuuri loomingule anduda, sest see ei tasu end kunagi nii rikkalikult kui tsivilisatsiooniga hangeldamine. Ja seda mitte ainult linnades, vaid ka maal, mille elaniku üldine kapitali keer ikka enam ja enam endasse kisub. Vaadake või ainult meie või valmistamist: mõne aastaga kuuelt tuhandelt puudalt kahesaja tuhandele väljaveos! Ja mida enam me oma maateid parandame ning raudteid juurde ehitame, seda suurema võimaluse omandab kapital ka talupoega oma nõiaringi kiskuda. Ka tema kõrvus ei helise varsti enam midagi muud kui aga raha ja raha. Ühelt poolt tekib ikka suurem tarvidus kapitali maaparandusse, põllutööriistadesse ja hooneisse mahutada, teiselt poolt kasvab paratamata nõue kulutatud kapitali tasumiseks. Vaevalt suudab inimene niisuguses olukorras igakord kapitali peremeheks jääda, palju sagedamini käsutab kapital peremeest.
Aga kapital on harva inimesest filosoofi, teadlase, helilooja või luuletaja teinud. Kapital ei armasta mingisuguseid unistusi, tema nõuab külmalt kalkuleerivat mõistust. Mammona jumalad on väga reaalsed ja asjalikud loomakesed, neid peab võima mõõta, kaaluda, hinnata.
Kahtlemata leidub üksikuid, keda seest ja väljast voolava kapitali keer ei suuda endasse mässida ega kultuuritööst jäädavalt eemale kiskuda, aga küsima peab, missugusel määral jõuavad need üksikud välise tsivilisatsiooni tulvaga võidelda, selle masendavalt labastavat mõju halvata? Eks ei kipu ka need vaimlise töö alad, mis varemalt andusid kultuuri süvendamisele, ikka enam ja enam masinlikuks rahateenimise allikaks muutuma. Võtke või näiteks raamat. Isegi meil võiks raamatuid kirjutades kenakesti ära elada, ainult – kui turu nõudeid silmas peetaks. Raamatus peab õppima harilikku turukaupa nägema. Ja mitte ainult et oskate kohast turukaupa produtseerida, ei, vaid peab ka oskama teda haaravalt ja kõditavalt reklameerida, umbes samuti, nagu tehakse seda siidisukkadega, saapamäärdega või lõhnaõliga. Peab oskama ja tahtma kõige esmalt paljutõotava ja silmatorkava päälkirja leida, kuigi raamatu sisu kaugeltki sellele ei vasta.
Selles mõttes oleme meiegi keni edusamme teinud. Vaadake ometi meie uuemaid kirjanduslikke teoseid: suured, kõlavad ja sügavad päälkirjad! Haarate raamatu, nagu peaksite mõnda ilmutust peos. Aga kui olete läbi lugenud, siis valdab teid enamiste pettumus. Tundmuse asemel enamiste oskavalt kirjutatud sõna, meeleliigutuse asemel ainult edev poos, pureva mõtte asemel intelligentne targutus, luule asemel kena kõnekäänd, hiilgavalt leitud võrdlus… Loodakse nõnda kultuuri? Tasakaalustatakse nõnda võõra tsivilisatsiooni masendavat tulva, mis hoovab vahuveinina, lõhnaõlina, saapamäärdena, kingakontsana, moodsa tantsuna, siidisukana, rõveda öölokaalina?
Ei, mu armsad! Mitte midagi selletaolist! Nagu me kõik teame, isegi meie ainukeses kõrgemas õppeasutuses on tänini kõike muud tehtud, kui seda kultuuritööd, mida vajame oma iseolemise püsivamaks kitiks. Ka sääl on tänini tarvidus, päälegi ka võimalus rohkem tsiviliseeritud diplomeerimiseks kui kultuuri süvendamiseks. Ja meie kunstnikud ning kirjanikud? Vaevalt leidub neil aega süvenemiseks oma valitud vaimlisse ülesandesse. Ka neid piitsutab igaühte eri viisil kapital. Kõige edukamalt näib arenevat nõndanimetatud kehakultuur, aga vaevalt on sellel palju ühist tänini mõistetud euroopalise kultuuriga. Et aga sellest arengust nii laialdaselt kaasakistud ollakse, see räägib meie kultuurimõistest ja kultuuriideaalist selget keelt.
Ei, ei, meid võivad igasugused hädad ja haigused vaevata, kultuurihaigust on meil ometi sootuks vähe, kui mitte keelte õppimist teenistuse või äri otstarbel selleks ei taheta pidada. Ja tõepoolest peabki kultuuri loomiseks nähtavasti pisut haiglane olema, kuigi tänini ükski pole osanud öelda, missugune see pisielukas on, mis sünnitab kultuurihaiguse. Inimestes peaks tekkima midagi tervendava usuhullustuse taolist, mis ajab oma huvide, arvamiste, tõekspidede ja paleuste eest kas või surma. Peab ikka midagi pöörast, uskumatut, üsna võimatut taotlema, kui mõeldakse raiuda mõne uue kultuuri tugisambaid. Kas me seda suudame, või mis pääasi – kas me seda kui paratamata elutarvidust tahame? Lähemad aastad annavad ehk selles vastuse. Aga üks on kindel: kui meie oma oludes midagi tõesti omapärast mõtleme luua, mis pole nipenäpe lähemalt või kaugemalt ilmaturult, siis ootab meid raske ja kestev töö, mis nõuab sitket ja püsivat jõudu vaimlisel alal: midagi selletaolist, nagu on olnud nii mõnelgi meie mehel kehaliselt. Ja tõekspidet omas asjas, veendumust, otse pöörast, peaaegu naeruväärist usku vajame kõigele lisaks või alustingimuseks.
