Eesti Muuseumiühingu tegevjuht Anu Viltrop on ERR-i arvamusportaalis kirjutanud arvamusloo, kus ta küsib, millal saab Narvast lõpuks Eesti linn. Viltrop rõhutab, et Narva muuseumi ümber lahvatanud väärtuskonflikt toob esile suure lõhe linna ajaloosündmuste ja tänapäeva mõistmisel ning näitab vajadust avatud diskussioonide järele, et Narva saaks viimaks eestlastele päriselt omaks.
Narva muuseumi näitus “Narva 44” tekitas viimastel päevadel suurt vastasseisu nii Ida-Virumaal kui Eesti muuseumimaastikul. Linnaametnike sekkumine muuseumi tegevusse paneb Viltropi kahtlema, kas Narvas on üldse võimalik olulisi küsimusi rahumeelselt arutada. “Uudis, et Narva muuseumi nõukogu jätkab, nagu poleks midagi olnud, pani mind sügavalt nördima,” lisab Viltrop.
Kultuurilise lõimumise vallas toimunud välised edusammud tekitasid ka Viltropis lootust, et integratsiooniküsimusega on Narvas tehtud oluline samm edasi, aidates linnal tasapisi omaks saada. Kuid viimased aastad on näidanud, et Narvas on endiselt tugevad lõhed inimeste väärtushinnangutes. “Teise maailmasõja sündmused on ilmekaks lakmuspaberiks,” kinnitab Viltrop.
Isiklikud kogemused rõhutavad veelgi lõhet väärtushinnangutes. “Näiteks mäletan oma varasemast tööelust, kuidas kaks kolleegi läksid omavahel armutult tülli, sest küsimuseks oli, kas Eesti Vabariigi kodakondsuse eksamiks ettevalmistaval koolitusel on sobilik kanda Georgi linti või ei,” mainib Viltrop. “Või kui arutasin vene keelt emakeelena kõneleva sõbrannaga, miks Eestis ei tähistata Teise maailmasõja lõppu kui võidupäeva.”
Viltrop meenutab ajaloolisi sündmusi ja tänapäevaseid väljakutseid, mis rõhutavad väärtushinnangute lõhet nii Narvas kui ka mujal Eestis. Ta tõstab esile Ukraina täiemahulise ründamise Venemaa poolt ja siiani kestva sõja, mis on eriti teravdanud identiteediküsimusi.
Viltrop toob välja Narva muuseumi olulisuse kaasaegses Eesti ühiskonnas ning rõhutab muuseumi rolli ühiskonnas tundlike teemade ja aktuaalsete probleemide käsitlemisel. “Muuseumid ei ole staatilised, muutumatud ja neutraalsed mineviku hoidjad,” rõhutab Viltrop. “Hea kaasaegne muuseum süstematiseerib, analüüsib, pakub uusi vaatenurki, küsib küsimusi, tõmbab paralleele, otsib lahendusi, liigub olevikust minevikku ja tulevikku, harib, õpetab, kasvatab.”
Tema hinnangul vastas näitus “Narva 44” suurepäraselt neile ideaalidele. Narva muuseumi nõukogu liikmete Vadim Orlovi ja Aleksei Mägi reageeringut muuseumi tegevusele peab Viltrop seetõttu sobimatuks Eesti kultuuripoliitilises kontekstis. Ta rõhutab, et Narva muuseumi ülesanne on julgustada diskussiooni ja mõistmist ning juhtunust vaikimine ainult süvendab väärtusruumi lõhet.
Eesti ajaloo rasketel hetkedel kogetud kannatused ning keerulised valikud on oluline osa Eesti riigi identiteedi kujunemisest. Lisaks sellele on ka meie praegune suhtumine Ukraina sõtta tihedalt seotud meie iseseisvuse looga, leiab Viltrop. “Seetõttu on oluline, et Eesti riigis – ja ka Narvas – neist kõneleda ning saada olla vähemasti mõistetud,” kirjutab ta.
“Narvas on keerulised teemad olnud aastaid pigem ettevaatlikult vaiba alla peidetud, et keegi mingil juhul ei ärrituks,” annab Viltrop toimunule hinnangu. “Narva muuseumi ümber juhtunu ei ole lihtsalt juhuslik pinnavirvendus, vaid väärtusruumi lõhe. Seetõttu on minu jaoks arusaamatu, et Narva muuseumi nõukogu on otsustanud juhtunu lihtsalt selja taha panna ning planeerib samas koosseisus tööd jätkata.”
Lõpetuseks väljendab Viltrop lootust, et Narva muuseumi ümber lahvatanud konflikt avab ukse avatud aruteludele ja aitab Narval saada päriselt omaks Eesti kultuuriruumis. Ta rõhutab, et Narva muuseumi nõukogu peaks aktsepteerima avatud arutelusid ning aitama kaasa linna ja Eesti väärtusruumi mõistmisele ning omaksvõtmisele.