Kaitseminister Hanno Pevkur on otsustanud lõpetada okupatsioonivõimu poolt represseeritutele mõeldud tervisetoetuse väljamaksmise, kuna see ei aita tema hinnangul riigikaitset tugevdada. Selline käik on tekitanud pingeid ja vastuseisu represseeritute ühendustes ning toonud kahtlusi ka otsuse seaduslikkuse osas.
Kaitseministeeriumi asekantsleri Susan Lillevälja sõnul soovitakse, et iga ministeeriumi antud euro läheks kaitsevõime tõstmiseks. Sel eesmärgil võttis kaitseminister vastu otsuse toetada näiteks ajateenistuse populariseerimist, NATO tutvustamist ning kaitseväe veteranide mälestamist ja relvastatud vastupanu kajastavate filmide loomist. Selline prioriteetide muutus jätab Nõukogude okupatsioonivõimu poolt represseeritud isikud ilma senisest toetusest, mis on paljudele olnud oluline.
Represseeritutele mõeldud tervisetoetuse maksmise lõpetamist peetakse mitmel pool ebaseaduslikuks. Eesti represseeritute abistamise fondi juht Peep Varju on öelnud, et selline otsus on vastuolus varasemate kokkulepetega ning kahjustab paljusid inimesi, kes sõltuvad sellest toetusest.
Näiteks on Seli tervisekeskus olnud represseeritute jaoks oluline tugipunkt, kus pakuti vajalikke teenuseid. Kaitseministeeriumi otsus sulgeda tervisekeskus ja lõpetada seal tervisetoetuse andmine on tekitanud palju vastuseisu ja küsimusi.
Seli tervisekeskuse olulisusest kõneleb ka selle ajalooline taust ning aastakümnete pikkune koostöö represseeritute ja kaitseministeeriumi vahel. Tervisetoetuse ärajätmine jätab paljud inimesed hätta ning seab kahtluse alla riigi suhtumise ja hoolivuse nende vastu, kes on kannatanud okupatsioonirežiimi kuritegude tõttu.
Peep Varju meenutas ERR-ile, kuidas kunagi oli represseeritute ühingu koostöö kaitseministeeriumiga väga hea ning sellele aitas kaasa tollane kaitseministeeriumi sotsiaalnõunik Andres Siplane. Siplane oli oluline lüli suhtluses ja koostöös, kuid pärast tema lahkumist ning teiste oluliste tegijate lahkumist on olukord muutunud. Varju sõnul on represseeritute ühingu vahekord kaitseministeeriumiga muutunud täiesti ebanormaalseks.
Eesti Memento Liidu juhatuse esimees Arnold Aljaste rõhutas, et senisest enam oleks vaja just tegevustoetusi, mis aitaksid inimestel jätkuvalt üheskoos toimetada ja tegevusi korraldada. Aljaste sõnul on oluline, et represseeritud inimesed saaksid võimaluse koos aega veeta ning ühiselt tegevusi ellu viia, kuna see aitab neil ühistunde säilitada. “Sest ausalt öeldes, ega nendest inimestest keegi teine aru ei saagi,” lisas ta.
Represseeritute hulka arvatakse genotsiidiohvrid, küüditatud ja need, keda okupatsioonirežiim karistas nende poliitiliste veendumuste või tegevuse tõttu. Samuti kuuluvad represseeritute hulka inimesed, kes saadeti sunniviisiliselt asumisele või kinnipidamiskohtadesse ning nende järeltulijad. Alates 2022. aasta algusest on nimekirja lisandunud ka hilisematel aastatel sündinud lapsed, kelle vanematel polnud võimalik Eestisse naasta. Lisaks on represseeritutega võrdsustatud need, kes osalesid relvastatud võitluses Eesti iseseisvuse eest ning need, kes kannatasid näiteks tuumakatsetuste ja Tšernobõli katastroofi tagajärjel.
