Eesti teadlaste viimased uuringud toovad päevavalgele Karula kõrgustiku ajaloo. Hiljutises töös antakse väärtuslik ülevaade Karula piirkonna maakattest viimase 6500 aasta jooksul. Uurimuses kasutatakse õietolmudiagrammide analüüsi ja maastikurekonstrueerimise algoritmi, et uurida, kuidas inimtegevus on mõjutanud piirkonna taimestikku ja maakasutust.
Karula kõrgustik Lõuna-Eestis pakub ainulaadset võimalust õietolmupõhiste taimkatte rekonstruktsioonide jaoks erinevatel ruumitasanditel. Hiljutises uuringus keskendusid teadlased Karula kõrgustiku näitel sellele, kuidas toimus eestlaste üleminek põlluharimisele ning milliseid jälgi see jättis piirkonna maakattesse ja asustuse kujunemisse.
Viimase 30 aasta jooksul on arheoloogiline ja paleoökoloogiline uurimistöö Lõuna-Eestis oluliselt hoogustunud. Digiteeritud arhiivitekstid ja ajaloolised kaardid ning uued arheoloogilised leiud ja väljakaevamised on oluliselt avardanud teadmisi ka Karula kõrgustiku inimasustuse ajaloost. Nii saab üha paremini kirjeldada ka muistseid inimesi ümbritsenud keskkonda, sealhulgas metsade liigilist koosseisu ja metsaraadamisest tingitud avatud maastiku suurenemise määra.
Võtmerolli Karula kõrgustiku keskkonna muutuste kaardistamisel mängib õietolm. Veekogude põhjamudasse talletudes võimaldab see teha põhjalikke analüüse, mis kirjeldavad inimasustuse ajalugu ümbritsevas piirkonnas. Soodesse ja järvedesse sadenenud õietolm annab ka tuhandeid aastaid hiljem aimu kunagise taimkatte koosseisust, pakkudes sellega keskkonnaalast tausta nii teadaolevatele kui ka veel avastamata arheoloogilistele muististele.
Ähijärve setted peegeldavad järve suuruse tõttu terves Lõuna-Eestis toimunud muutusi. Uuringu tulemused näitavad, et juba keskmisel kiviajal ilmnevad esimesed metsaraie märgid, mis olid seotud kohalike inimasulatega. Arheoloogiliste leidude ja värskete analüüside põhjal jõuti järeldusele, et inimesed mõjutasid toonaseid ümbruskonna metsi juba 5000–6000 aastat tagasi. Alates vanemast rauaajast hakkasid mänd ja kanarbik domineerima metsade koosseisus Karula kõrgustikul. Samal ajal suurenes märkimisväärselt alepõllundusele viitavate söeosakeste hulk.
Samal ajal, kasutades kohalike väikejärvede setteid, on võimalik uurida piirkondlikke muutusi veelgi detailsemalt. Näiteks Karula kandis avastatud õietolmu analüüsid annavad teavet viljakasvatuse alguse kohta pronksiajal. Sel perioodil märgatavalt suurenenud kase õietolmu hulk viitab alepõllunduse kasutuselevõtule, samas kui laialehiste puude õietolmu hulk väheneb. Põldude püsiv kasutamine muutub silmapaistvaks hilisrauaaja lõpus, umbes 600–700 aastat tagasi, ning see mõjutas oluliselt maastikku.
Erilise tähelepanekuna tõstavad autorid esile pisikese Lossi soo ümbruse taimkatte muutused. Alates vanemast rauaajast hakkasid seal domineerima mänd ja kanarbik, koos jälgedega inimtekkelistest põlengutest. Muutustele seletust otsides jõuti metsmesinduse algusaegadesse ning söepõletuskohtade näol koguni uute arheoloogiliste avastusteni.
Uuringu tulemused avaldati ajakirjas Journal of Archaeological Sciences. Uuringus osalesid Vivika Väli, Pille Tomson ja Maret Põldmaa Eesti Maaülikoolist, Anneli Poska, Jüri Vassiljev, Tiiu Alliksaar, Leili Saarse ja Ansis Blaus Tallinna Tehnikaülikoolist, Pikne Kama Muinsuskaitsemetist ning Kersti Kihno Tartu Ülikooli Loodusmuuseumist. Uuringust loodetakse anda oluline panus Lõuna-Eesti loodus- ja kultuuripärandi mõistmisse ning säilitamisse.
