Muinaseestlaste sügisesel pööripäeval toimus suur ohvripeo tähistamine, mis kestis koos 3 päeva pikkuse tööpuhkusega. See oli eriline püha, mis oli pühendatud Marjaemale ja Metsaisale, kes laenasid suveks põldude kaitseks hingesid.

Sügisesel pööripäeval on päev ja öö sama pikad. Ühtlasi tõuseb päike otse idas ja loojub otse läänes. Põhjapoolkeral tõuseb enne pööripäeva päike ja loojub põhja suunas ning pärast seda tõuseb ja loojub üha enam lõuna suunas.

Enne pööripäeva pidi olema lõpetatud kõik viljalõikamised ja koristused ning töö liikus metsa. Seal koguti pähkleid, metsamarju (nagu pohlad ja jõhvikad), seeni ning tehti jahilkäike ja sügisest kalapüüki, kui vesi oli jahtunud. Selleks, et sellist tegevust saaks läbi viia, tuli ohverdusi tuua Metsaisale ja Metsaemale.

Hommikul mindi pühadele allikatele, et tuua vett järgnevateks rituaalideks. Samuti külastati esivanemate hiisi või hilisemal ajal haudu, kus toimusid ohverdused ja peeti pidu. Metsaisa ja Metsaema olid tänulikud viljasaagi eest ning õnnistati nende toetust tulevikuks.

Viljalõikusega jäeti hüvasti – lauale toodi igast viljast viimased pihud. Pärast seda ei tohtinud põllul kõrtki tõsta, sest usuti, et esivanemate hinged lähevad talveks viimastesse viljapeadesse. Viljapihud laotati lauale, nende peale pandi lina ja selle peale selleks päevaks valmistatud road ja puder. Keskpäeval võeti need viljapihud ja nendest tehti nukk, et anda järgmise aasta seemnetele talvel Väge ning õnnistada nukuga kevadist viljakasvu.

Perekonna perenaine valas kõigile õlut, mõdu ja viina. Laual oli kõigil tatra- või läätsepuder, metsamarjad, seened, soolaoad ja herned. Perenaine palus Metsaisa ja Metsaema toetust pere metsaskäimistel ja kalapüügil, nagu ikka.

Peoliste söögi-jooginautimise järel mindi külakogunemisele kultusplatsile või pidustustele. Mõnikord võis pidu toimuda ka väiksemas seltskonnas, kuid üldiselt oli pööripäev ikkagi lõikuse lõpetamiseks korraldatud pidu.

Sügisene pööripäev oli pühendatud metsajumalatele, kuid ohverduste puhul ei olnud vaja kedagi tappa. Piisas looma või enda parema kõrva tilgutamisest ohvrikannu, et see muutuks pühaks. Vanematel aegadel olid aga tavaks suuremad ohverdused.

Lõkked, pidustused ja tantsimine moodustasid tähtsa osa pööripäeva tavadest. Isegi kristlikul ajal viskasid külaelanikud ohverdatud loomade luid leekidesse (see oli üle Põhja-Euroopa levinud traditsioon ja sellest pärineb ka ingliskeelne sõna bonfire ← bone fire “luude tuli”). Põlema jäeti vaid üks keskne lõke, ja iga perekond süütas oma tõrviku ühisest leegist, sidudes kõik külapered omavahel kokku.

Pööripäeval jälgiti ka ilmastikutingimusi, uskudes, et tuul sellel päeval ennustab tulevase talve ilma. Mõnes kohas arvati, et päripäeva pöörav tuul ennustab pehmet talve, samas kui kalakohast puhuv tuul toob head kalasaaki.

Saartel ei soovitatud lammast pööripäeval pügada ega villa kedrata, sest usuti, et seejärel jäävad lambad haigeks. Vastseliina kihelkonnas oli arvamus, et pööripäeval liiguvad kõik väikesed loomad, nagu mutukad ja putukad, talvekorterisse. Helme kihelkonnas aga usuti, et pööripäeval sündinud inimese elukäik saab olema heitlik.

Pööripäeva praktiline tähendus seisnes pikaks talveks toidu kogumise alguses. Muistsel ajal oli karmide talvede üleelamiseks võtmetähtsusega terve kogukonna koostöö. Põllusaagist elatuvale rahvale tähendas halb saagiperiood pikka näljast talve, kus paljud ei jäänud kevadeni ellu. Tänapäeval on selle püha tähtsus enamikele inimestele vähemaks jäänud.

Muinaseestlased tähistasid alati pööripäeva ja leidsid ikka põhjust, et avaldada tänu oma jumalatele. Ka meie osaleme selles ürgses traditsioonis, kui istume pööripäeval koos perega laua taha. See on suurepärane aeg mõelda, mille üle oleme tänulikud.