Aasta 1918 oli pöördeline aeg Eesti ajaloos. Saksa vägede lähenedes tekkis hirm, et Eesti võidakse okupeerida, samal ajal kui Nõukogude võimu kehtestada püüdnud bolševikud kiirustasid riigist lahkuma. See võimalusteaken andis Eestimaa Päästekomiteele sobiva hetke välja kuulutada Eesti iseseisvus, mis oli olnud eesti rahva ammuoodatud unistus.
Esialgu plaanitud iseseisvusmanifesti välja kuulutamine Haapsalus muutus sinna jõudnud Saksa vägede tõttu võimatuks. Maanõukogu liikme August Jürmani (Jürimaa) ettepanekul otsustati suunata pilgud Pärnusse, kus arvati, et enamlased ei ole nii tugevad kui Tallinnas ning võimuvahetuse korral saab manifesti välja kuulutada seal. See osutus õigeks otsuseks, kuna Pärnus toimus võimu kiire üleminek rahvuslike jõudude kätte.
22. veebruaril 1918 andis Pärnu Eesti Pataljoni ülem staabikapten Feliks-Johannes Tannebaum teada, et kogu täidesaatev võim Pärnu linnas ja maakonnas on üle läinud Eesti pataljoni kätte. Nõukogude asutused ja Vene väed põgenesid linnast ning jätsid maha suured varud.
Sama päeva õhtul kogunes Endla teatrisse rahvakoosolek, kus arutati uut olukorda ja valmistati ette iseseisvusmanifesti välja kuulutamist. Kohalike liidrite kõrval rääkis rahvale ka August Jürman, kes andis ülevaate pealinnas toimuvast ja manifestist.
23. veebruari pärastlõunal jõudis Pärnusse Eesti Ajutise Maavalitsuse asjadevalitseja Jaan Soop, kandes kaasas kaht eksemplari iseseisvusmanifesti ärakirjast. Tekst oli trükitud kahele õhukesele paberilehele, mida Soop hoidis kalossi voodri vahel – väärtuslik dokument saatuse kätes.
Järgmine samm oli leida koht manifesti trükkimiseks ja paljundamiseks. Võimalus selleks leiti Aleksander Jürvetsoni juhitud Meie Kodumaa nimelisest trükikojast Hospidali tänaval. Sealsed trükimeistrid asusid kohe tööle, et manifesti teksti paljundada.
Trükkimise ajal ei jäetud midagi juhuse hooleks. Trükikoja töötajad, eesotsas Aleksander Jürvetsoni abikaasa Maria Jürvetsoniga, tegid kõik endast oleneva, et manifest saaks trükitud ja levitatud nii kiiresti kui võimalik. Manifesti trükiti erinevatel andmetel 20 000 kuni 60 000 eksemplari. Esimesed trükisoojad eksemplarid olid valmis ja läksid juba samal päeval tänavatele laiali.
Manifesti trükkimine ei olnud ainus ülesanne. Pärnu liidrid pidid korraldama ka manifesti avaliku ettelugemise, et teavitada rahvast Eesti iseseisvuse väljakuulutamisest. Kohalikud juhid, kooskõlastades tegevuskava, kogunesid Jaan Karu raamatukauplusse, et valmistuda iseseisvuse väljakuulutamiseks. Ülesande manifesti ettelugemiseks sai advokaat Hugo Kuusner, kellele oli selleks antud Konstantin Pätsi suusõnaline volitus.
Kui päeva viimased kiired loojangus taevakaarest kadusid, täitus Endla teatri esine väljak ootusärevuses rahvahulgaga. Teade sellest, et õhtul toimub midagi enneolematut, midagi, mis kajab vastu iga eestlase hingesopis, oli levinud kulutulena läbi linna. Inimesed tulid kokku Ülejõelt ja kaugematest aguleistki, ühinedes ootusärevusega, mis lausa põrkus õhus.
Samal ajal, kui tänavatele kleebiti trükisooje manifeste, jagasid 12 tütarlastekooli lõpuklasside õpilast kõigile väljakule kogunejaile rinda kinnitamiseks sinimustvalgeid lindikesi, esimesi märke tulevasest Eesti Vabariigist. Need väikesed lindikesed olid esimesed Eesti Vabariigi kodanike tunnused.
Kell lõi kaheksa. Endla teatri rõdul süttisid tõrvikud, valgustades pimedust nagu hingest tõusvad unistused. Rahvahulk vaikis ootusärevalt, silmad põlema löönud tõrvikutel ja rõdule ilmunud kuju poole suunatud. See oli Maapäeva liige Hugo Kuusner, hoides käes paberit, mis pidi määrama Eesti saatuse.
Kui Kuusner rõdu äärele astus, peegeldus tema näos rahulik otsusekindlus. Ta kandis endas rohkemat kui lihtsalt mees, kes loeb ette paberile trükitud sõnu – ta oli hääleks rahva unistustele, kehastades nende kõige sügavamaid igatsusi.
Tõrvikute valgel kõlas manifesti sõnum, selge ja kõlav, täites talveõhtu lootuse ja pühalikkusega. Kui Kuusner viimased sõnad lausus, kajasid pataljoni vintpüsside kogupaukude helid õhtutaevasse, purustades vaikuse ja vallandades rahvahulgas tormilise vaimustuse. Kübarad lendasid õhku, hõisati ja kaelustati üksteist, südamed täitusid uhkuse ja rõõmuga.
Pärnu pataljoni orkester valgustas kuulajate südameid muusikaga, mis kõlas vabaduse lättena. “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm,” laulis rahvas üheskoos, sõnades peegeldusid eesti rahva igiammused tunded ja unistused.
Kell 8 süttisid teatrimaja rõdul tõrvikud, nagu kord Jüriööl. Mõni minut hiljem ilmus rõdule Maapäeva liikme Kuusneri jõurikas kuju. Püstipäi, kindlal sammul astus ta rõdu äärele, käes iseseisvusmanifest. Kogu oma olemuses kehastas manifesti kuulutaja rahva vankumata tahet. Mehiselt, selgelt ja kõlavalt kostsid manifesti sõnad, mida rahvas kuulas hinge kinni pidades. Vaevalt olid aga kajanud manifesti pateetilised lõpusõnad, kui pataljoni aupaukude saatel rahvahulgas vallandus vaimustusetorm. Hõisati, pilluti kübaraid õhku, langeti üksteisele kaela. Selle õhtu rõõmus elevus, karges taevas heledalt kiirgavad tähed, loitvad tõrvikud, manifesti asjalik-pateetilised sõnad ja neid hardumuses kuulav määratu rahvahulk ei kustu iialgi mu meelest.
23. veebruari sündmustes osalenu (nimi teadmata)
See õhtu jäi igaveseks ajalukku Eesti Vabariigi sünnihetkena, kandes endas rahva ühiselt jagatud unistusi ja lootusi. Taevasse kerkis rahvusvärvides lipp, sümboliseerides uut algust, uut võimalust ja uut tulevikku. Ja seal, Endla teatri ees, sündis midagi enamat kui lihtsalt sõnade jada – sündis lootuse, vabaduse ja rahvusluse leek.
