Käesoleval aastal on Eestis sagenenud teated metskiskjate poolt murtud lammastest. Eriti Kagu-Eestis, kus on sel aastal maha murtud kolmekohaline arv lambaid, elavad paljud lambakasvatajad huntide hirmus. Tihti oodatakse abi jahimeestelt, kellele keskkonnaamet väljastab igal aastal lubasid huntide küttimiseks. Valed jahimeetodid võivad aga probleemsete huntide arvu hoopis suurendada, kirjutab sotsiaalmeedias loodusetundja Mati Sepp.
Sepa sõnul ei saa iga murtud lammast kohe pidada huntide süüks. “Huntide osakaal on kindlasti kõige suurem, aga ka koerad murravad lambaid ja sama teevad ka šaakalid,” kirjutab Sepp. “Koerte osakaaluks on murtud lammastest hinnatud ca 15%-ni ja hundid saavad oma kraesse umbes 7% koerte murtud lammastest. Protsendid mõistagi iga aastaselt kõiguvad, aga suurusjärgud on selles vahemikus. Ei ole teada, kui suure osa võtavad šaakalid. Hundi, ilvese või karu murtud kodulooma eest maksab riik looma omanikule kompensatsiooni, aga šaakali või koera murtud kodulooma eest ei saa kodulooma omanik mitte sentigi. Sedasi on tekkinud ka olukord, et riigile teavitatakse ainult huntide murtud lammastest.”
Veel ei ole teada, kui palju väljastatakse sel aastal huntide küttimiseks lube, kuid oma osa on siin ka meedia poolt avalikkuses tekitatud foonil. “Mida suurem on meediasurve hundile, seda kõrgemaks võib küündida ka küttimise maht,” nendib Sepp. “Kui luuakse arusaam, et ühiskonna jaoks on hunte metsas liiga palju, siis see mõjutab ka otseselt või kaudselt antavat hundiküttimise lubade arvu.”
Ent lambaid kimbutab vaid väike osa huntidest ja kui jahilubade väljastamisel seda arvesse ei võeta, võidakse kergesti tekitada hoopis loodusele kahju. “2020. aastal murti 1370 lammast väga kindlalt huntide poolt,” ütleb Sepp. “Enamus lambaid murti 12 jahipiirkonnas. Sellel ajal oli Eestis üle 300 jahipiirkonna ning suurem osa murti kahes jahipiirkonnas. Sama muster kordub ka tänavu: on väike hulk hunte, kes süstemaatiliselt lambaid murravad, aga pahameele saab oma kraesse kogu hundipopulatsioon.”
Sepp leiab, et ei saa tõsiselt võtta seisukohta, mille järgi probleemid lahendab võimalikult suures ulatuses huntide küttimine. “Selge on see, et problemaatiliste huntide küttimisel, kes on spetsialiseerunud kahju tekitamisele, lõppeb ka nende tehtav kahju – surm lahendab igasugused probleemid,” kirjutab Sepp. “Kuid lastes mitteproblemaatilisi hunte, tekitab jahindus süstemaatiliselt ka probleemseid hunte juurde ja seda osa jahimehi pole üldjuhul nõus tunnistama.”
Probleemid tekivad sellest, et suuremahulise küttimise käigus lõhutakse palju hundikarju ja hävivad tavapärased pesakonnad, kust noored hundid õpivad eluks vajalikke oskusi. “See on möödapääsmatu olukord, kui küttimise mahud on pea pool populatsioonist,” leiab Sepp. “Sedasi jäävad noorloomad koos kutsikatega omapäi. Mingid ellujäämisteadmised ennast ära toita on ellujäänud orbudel olemas, aga kui saavad täiskasvanuks ja loovad pesakonna koos paarilisega, võib jääda küttimise oskustest vajaka, et kogu karja ära toita. Tervet pesakonda ära toita on just sügiskuudel raske, sest hundikutsikad ise jahis ei osale, aga liha söövad isuga. See on ka ajaperiood, kui minnakse harvadel kordadel lambaid murdma.”
Lammaste murdmist võib tihti soodustada karjapidajate teadmatus. “Vahel visatakse surnud koduloomade korjused metsa alla või viivad jahimehed need sinna ja hundid peilivad need asukohad üsna kiiresti välja,” lausub Sepp. “Sealt saadakse ka koduloomaliha maitse suhu. Ning kui lisada veel juurde asjaolu, et mõni lambaaed on väga lihtsalt läbi murtav, siis hundid võivad seda teed minna, et hommikuks on mahamurtud lammaste rida mööda koplit laiali. Üldjuhul just sellistes lambaaedikutes murdmised aset leiavadki, kus pole kiskjakaitse põhjalik.”
“Huntide massiline küttimine ei lahenda kunagi ära huntidega seotud probleeme, sest ühest otsast likvideeritakse ära pahandust tegevad hundid ja luuakse lihtsalt järgmine sats asemele,” kirjutab loodusetundja. “Kuniks jahimehed veavad metsas hundiga vägikaigast, ei saa karta muud, kui et lambakasvatajad jäävad ikka oma lammastest ilma. Hundijaht on vaja viia sellisele tasemele, et ei loodaks nuhtlusisendeid jahiga juurde.”
Sepp rõhutab, et hundijahi eesmärk peaks olema kontrollida probleemseid hunte ning mitte luua olukorda, kus need probleemsed isendid asendatakse uutega. Ta usub, et probleemsetele huntidele keskenduv jahimetoodika lahendaks palju paremini lambakasvatajate probleeme ja tagaks ühtlasi metsades loodusliku tasakaalu säilimise.
