Eesti metsade seisund on tõsiselt murettekitav, kuna juba aastakümneid on meie metsi üle raiutud ja kindlasti ei saa edaspidi enam raiuda samas koguses ja sama kvaliteediga metsa. Eesti metsade alternatiivse hindamise (MAH) uuring, mida viisid läbi Tartu Ülikooli loodusteadlased ja metsakorralduse praktikud, näitab, et Eesti metsi raiutakse suuremas mahus kui kunagi varem, ning see seab tuleviku metsandusele ja ökosüsteemile tõsise ohtu. Metsaraie on olnud suhtarvudes tunduvalt suurem, kui ametlikud metsastatistika andmed viitavad.
Uuringu eesmärk oli pakkuda alternatiivset vaadet Eesti metsade seisundile, kasutades selleks riikliku metsaregistri andmeid ja kaasaegseid kaugseirevahendeid. Tulemused paljastavad, et alates 1994. aastast on Eestis raadatud metsamaad suuresti juurdekasvust kiiremini. Kui 1994. aastal oli raiesmike ja noorte metsade pindala 316 000 hektarit, siis 2021. aastaks oli see juba 661 000 hektarit. See tähendab, et metsaraie on kasvatanud lageraielankide ja noorte metsade ala riigis enam kui kahekordseks. Umbes kolm aastakümmet tagasi oli lage või noore metsaga kaetud ainult 16% Eesti metsamaast, kuid 2021. aastaks oli see osakaal tõusnud juba 28%-ni.
Muret tekitab ka keskmise raieala suurenemine, mis on viimase 20 aastaga kasvanud üle kolme korra, ulatudes 2021. aastal 3,99 hektarini. Eriti murettekitav on suuremate lageraielankide arvu järsk tõus alates 2014. aastast.
MAH rõhutab, et metsaraiete intensiivsuse kasvu taga on peamiselt juriidilistest isikutest eraomanikud, kes raiuvad metsa märksa suurema mahuga kui riiklik metsakorraldus ette näeb. Eriti silmapaistev on erinevus aastatel 2013–2020, kui Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) jäi ühe hektari kohta aastas raiemahtudega vahemikku 5–6 tihumeetrit, samas kui eraettevõtted raiusid samal ajal 8–12 tihumeetrit hektari kohta aastas. Füüsilisest isikust eraomanike metsades oli raieintensiivsus madalam, jäädes vahemikku 4–6 tihumeetrit hektari kohta aastas.
Lisaks metsamaa vähenemisele toob uuring esile, et Eesti metsades on märgatavalt vähenenud okaspuude osakaal ja suurenenud lehtpuude hulk. 1994. aastal moodustasid okaspuud metsadest 61,3%, kuid 2021. aastaks oli see langenud 47,7%-ni. Uuringu koostajad seostavad okaspuidu vähenemist üleraiega ning hoiatavad, et tulevikus võib okasmetsa jätkusuutlik raie muutuda problemaatiliseks. See mõjutab otseselt Eesti puidutööstust, kes tulevikus peab kasutama peamiselt lehtpuud.
Metsade alternatiivse hindamise uuringu autorid rõhutavad, et tuleb võtta kiireid meetmeid metsade säästmiseks ja jätkusuutliku metsanduse tagamiseks. Nad soovitavad riigil tõsta raievanuseid tagasi 1990. aasta tasemele ja loobuda raieküpsusdiameetri mõõdikust. Samuti tuleks kehtestada piirangud raiemahtudele. Need meetmed võimaldaksid Eestil liikuda lähemale ühtlase kasutuse põhimõtetele, mis on hädavajalikud metsade tuleviku säilitamiseks ning jätkusuutliku majandamise tagamiseks.
Uuringu kohaselt on Eesti metsad juba aastaid raiunud metsa palju enam, kui jätkusuutlik metsandus ette näeb. Metsade intensiivse raiumise jätkumine ohustab Eesti metsade elujõulisust ja võib tulevikus viia olukorrani, kus metsadest saab vaid kehva kvaliteediga biomass, mis ei ole sobiv puidu tootmiseks. Seetõttu on hädavajalik võtta meetmeid metsade jätkusuutlikkuse tagamiseks ning ökosüsteemide kaitsmiseks.
