Täna meenutame ajaloolist sündmust – 80 aastat tagasi, kui Punaarmee taas jõudis Eestimaa piiridesse, kuulutati välja Eesti Vabariigi kodanike üldmobilisatsioon. Sel perioodil seisis Eesti silmitsi suure ohuga, kui Punaarmee 2. löögiarmee ja 8. armee eesmärgiks oli hävitada Leningradi alt taanduvaid saksa vägesid ja liikuda edasi Narva suunas.
1944. aasta jaanuari viimastel päevadel hakkas taas veerema sõjavanker, mis muutis Eesti ajalugu ja jättis jälje meie rahva saatusele. Sel ajal tungisid Nõukogude Liidu 2. löögiarmee ja 8. armee üle Eesti piiri, eesmärgiga piirata saksa vägesid ja liikuda edasi Narva suunas. Saksa 18. armee, mille peamiseks tugevuseks oli suurtükivägi, paiknes Leningradi ja Oranienbaumi vahelisel alal, olles vastamisi punase ohuga.
Nõukogude Liidu vägede pidurdamiseks saadeti Narvast ida pool lahingusse 61. Ida-Preisi diviis, kes pidas vastu sangarlikult, takistades Punaarmeed kiiresti edasi liikumast. Idapreislaste vapra vastupanu tõttu edenes Punaarmee selles rindelõigus vaid 2–3 kilomeetrit päevas. Jaanuari lõpuks 1944 jõudsid esimesed Nõukogude üksused Narva jõe idakaldale, jättes osa Eestist okupeerituks.
Tähelepanuväärne on, et see osa Eestist, kuhu Punaarmee 1944. aasta jaanuari lõpus esimesena jõudis – Narvatagune – on jäänud okupeerituks tänase päevani.
Narva rinde ja kogu Eesti olukord oli jaanuari lõpus 1944 kriitiline. Saksa väed lõpetasid vastupanu Lauga jõe joonel, et tõmbuda Narva jõe läänekaldale. Eesti seisis kaitsetult punase laviini ees, kuid Narva jõel loodi sillapea, mis osutus elutähtsaks takistuseks Nõukogude edasiliikumisel. Viimaste seas saabusid Narva jõele III SS-soomuskorpuse üksused, sulgedes punastele tee Narva sildadele.
Sündmused Narva rindel kujundasid järgnevat sõjategevuse arengut ning seadsid Eesti rahva vastu keerukale ristteele. Kriitiline olukord sundis Eesti riikliku ja rahvusliku juhtkonna raske valiku ette. Sakslaste poolt okupeeritud Eesti oli vastamisi ka Nõukogude Liidu pretensioonide ja otsese sissetungiga. 30. jaanuaril 1944 kuulutas Eesti Omavalitsus välja üldmobilisatsiooni, kutsudes kõik aastatel 1904–1923 sündinud Eesti kodanikud sõjaväeteenistusse.
Üldmobilisatsioon tugines sõjaeelsetele Eesti Vabariigi seadustele. See otsus tehti vastuseks kiiresti arenevatele sündmustele rindel ja vajadusele tugevdada Eesti kaitsevõimet. Hjalmar Mäe, Eesti Omavalitsuse juht, teatas raadio teel eesti rahvale mobilisatsioonist ja kohustas kõiki kodanikke kaitseteenistusse. Ta rõhutas, et eesti rahvas pole vabatahtlikult liitunud Nõukogude Liiduga ja valmistas mobilisatsiooni näol ette rahvahääletuse, tõestamaks maailmale, et Eesti soov ei ole kunagi olnud Nõukogude Liitu kuuluda.
“Eesti rahvas! Meie kodumaa saatuses on jõudnud kätte väga tõsine silmapilk. Vaenlane on jälle meie kodumaa piiride lähedal,” teatas Mäe. “Arvestades silmapilgu tõsidust kuulutasin mina täna välja eesti rahva üldmobilisatsiooni maa kaitseks. Kõik 1904.–1923. a. sündinud mehed kutsutakse kaitseteenistusse, kelledest vanemad aastakäigud formeeritakse rügementidesse, nooremad – sõjaväelisele väljaõppele. Väljaõpe toimub Eestis. Kõik mehed, välja arvatud mobiliseeritud, 17.–60. eluaastani on kohustatu kaitseteenistusele Omakaitses.”
Nõukogude Vene teatab, et eesti rahvas olevat vabatahtlikult liitunud Nõukogude Venega ja sellepärast kuulub Eesti Nõukogude Venele. See on vale, eesti rahvas ei ole kunagi liitunud Nõukogude Venega. Teostame nüüd kogu maailma silme ees eesti rahva rahvahääletuse teoga: iga eestlane näitab võitlusega rindel või kohusetäitmisega tagalas, et eesti rahva tahe ei ole kunagi olnud Nõukogude Liitu kuuluda!
Hjalmar Mäe, 30. jaanuar 1944
