80 aastat tagasi: Punaarmee edasitung tõkestati Emajõel

1944. aastal toimunud Teises Vabadussõjas võitlesid eesti mehed sissetungiva punaväe vastu igal sammul. Paljudes lahingutes üle kogu Eesti suudeti Nõukogude pealetungi ajutiselt pidurdada. Üks selline lahing, mis jäi Eesti vabadusvõitluse ajalukku, toimus Emajõe ääres Käreveres.

    Üks juhtivatest ohvitseridest selles võitluses oli Voldemar Madisso (1920–2015), kes teenis tol ajal 38. politseipataljoni 2. kompanii ülemana. Inseneriharidusega Madisso oli hiljem eesti aktivist Kanadas ning Eesti iseseisvuse taastamise järel tegev Kaitseväe loomisel ja väljaõppel. Järgneb tema kirjeldus Kärevere lahingu käigust.

    1944. aastal juuli lõpul ja augusti algul ebaõnnestusid Vene väeosade katsed murda läbi Narva rindest. Seda esmajoones meie, taani, norra ja hollandi väeosade ennastsalgava vastupanu tõttu. Seetõttu otsustas vastane viia oma pealetungi raskuspunkti üle Pihkva–Petseri–Võru–Valga suunda.

    2. armee tõmmati Narva rindelt välja ja paigutati ümber Eesti kagurindele. Kaks sellesse armeesse kuuluvat diviisi rakendati dessandiks üle Lämmijärve Mehikoormasse. Teised üksused koos 1. armeega suunati Peipsi järve ja Tartu vahele ülesandega vallutada Tartu, ületada Emajõgi ja arendada edu põhja suunas. Võrtsjärve ja Tartu vahel rakendati üks 67. armee korpus. Selle ülesanne oli vallutada Kärevere ja jätkata pealetungi Põltsamaa suunas.

    23. augustil õnnestus viimatinimetatud korpuse tankidel tungida Kärevere silla kaudu Emajõe põhjakaldale. Mingil põhjusel jäi nimetatud sild saksa pioneeride poolt õhkimata. Silla juures asus Läänemaa pataljon kapten Evald-Voldemar Saidra juhtimisel olevast Harju-Lääne Omakaitse rügemendist. Kuna pataljonil puudusid tankitõrjerelvad, oli ta sunnitud maanteeäärsesse metsa tagasi tõmbuma. Juhuslikult sealse rindelõiguga tutvumas olnud kindralinspektor Johannes Soodla hakkas isiklikult juhtima Saksa tankikompanii poolt toetatud omakaitse varukompanii vasturünnakut. See ettevõtmine aga luhtus. Teine, Saksa jalaväepataljoni ja tankikompanii sama eesmärgiga katse luhtus samuti.

      Üle Kärevere silla tulnud Vene väeosad hargnesid kahte suunda: üks väeosa kirdesse Õvi–Voldi ja teine läände Laeva–Põltsamaa poole. Esimene väekoondis oli edukam, teine aga peatati enne Laevat Saksa võitlusgrupi poolt.

      Ööl vastu 25. augustit alustas Kärknast Kärevere suunas pealetungi Obersturmbannführer Léon Degrelle oma ligi 250-mehelise valloonide pataljoniga nelja saksa tanki toetusel. Pataljoni ülesanne oli õhkida Kärevere sild. Valloonidel oli esialgu edu – vallutati Nõela, Õvi ja Kamara külad, kuigi raskete kaotustega. Umbes kolm kilomeetrit enne silda varises aga rünnak kokku. Pooled mehed ja kaks tanki langesid rivist välja.

      26. augustil lahkus Tallinnast Tartu suunas 47. rügemendi III pataljon kapten Voldemar Pärlini juhtimisel. See väeosa oli eestlastest formeeritud 200. jalaväerügemendi I pataljoniks Soome armees. III/47. rügement asus 27. augustil positsioonile Voldi–Koogi tee joonel.

      27. augusti pärastlõunal algas üldine pealetung Tartu–Tapa raudtee ja Tartu–Kärevere–Põltsamaa maantee vahel sillapea moodustanud vastase üle Emajõe paiskamiseks. Piki raudteed Pupastvere–Nõela–Kärkna suunal ründas üks 87. jalaväediviisi rügement, kellele oli toetuseks määratud III/47. rügement. Nõela ja Õvi küla vahel (esimene välja arvatud ja teine sisse arvatud) tungis peale 37. pataljon. Viimasest paremal oli 38. pataljoni pealetungiriba, mis ei hõlmanud Käreveret. Selle vallutamine oli määratud Laeva–Kärevere maantee suunas ründavale 87. diviisi võitlusgrupile.

        Paremal tiival algas pealetung 38. pataljoni 2. kompanii löögiga vastase arvatavale lahtisele tiivale. Luure oli olnud täpne – tiib oligi lahtine ja kompanii tungis sügavale vastase positsiooni, saades esimeseks sõjasaagiks taanduva patarei. Kiirelt järgnev 87. diviisi võitlusgrupi rünnak oli täiel määral edukas. Kuigi vastane kiirustas tagasitõmbumisega, oli ka arvukalt „käte ülestõstjaid”.

        38. pataljoni esijärgu kompaniideks olid alates vasakult 4. ja 1. kompanii. Need liikusid metsasel maastikul, vastasega kontakti saamata. Nendest paremal oli edasitung sujuv, ilma et vastase üksikud koordineerimata katsed oleksid seda peatada suutnud. Ent mõne kilomeetri pärast pöörasid sakslased oma rünnakusuuna Emajõe poole, s.o lõunasse. Ilmselt kardeti jõeäärsesse võssa putkanud vastaste tiivalööki.

          Kuna korrakohaselt loodi rindel side vasakult paremale (ja tagant ette), siis suunas 38. pataljoni 2. kompanii oma rühmad sideme säilitamiseks paremale. Ka pataljoni keskmine kompanii astus sama sammu.

          Õhtuhämaruseks oli aga pataljoni paremal tiival tekkinud tühik, mida 2. kompanii polnud võimeline täitma, sest see oleks tähendanud pataljoni pealetungiriba lõhestamist ja samuti 37. pataljoni parema tiiva ohustamist. 38. pataljoni varukompanii oli sellal juba rakendatud vasakul tiival oma ja naaberpataljoni tiiva kaitseks.

          Pimeduse saabudes asusid 38. pataljoni 3. ja 4. kompanii kaitsele vastase vasturünnaku tõrjeks. 2. kompanii oli sellal tunginud umbes kilomeetri kaugusele Kärevere mõisast, olles nurjanud vastase kaks katset tema tagalas edasitungi peatamiseks.

          Kärevere mõisa maastik ei võimaldanud soodsaid kaitsepositsioone lõuna suunas, kuid oli taktikaliselt tähtis. Nimelt hargnes maantee mõisa lääneküljel kolmeks: peatee Laeva–Puurmani–Põltsamaa poole, üks kolmanda klassi harutee peateest põhja poole ja teine harutee kirdesse Õvi–Kärkna suunda. Kärevere sild oli ainus ülepääs Emajõest. Mõisa vallutamine oleks ära lõiganud Kärevere–Laeva ja Kärevere–Kärkna vahel rakendatud vastase moto-mehhaniseeritud väeosade taandumistee ning katkestanud järeleveo ja uute üksuste lahingusse paiskamise.

          Neil ajendeil tungis 2. kompanii mõisa läänest ja põhjast. Mõisa suunduv harutee oli kiirkorras mineeritud tankimiinidega, ent need avastati õigeaegselt. Vastupanu varises kokku pärast ühe tankitõrjesuurtuki rivist väljalöömist.

          Kell 21 oli mõis vastasest puhas. Vangide seas oleva leitnandi seletusel tõmbunud umbes 300-meheline pataljon koos kuue tankiga mõisast kirdesse metsa. Et rünnak tuli vastasele ootamatult, ilmnes kahe tanki jäämisest ründajate kätte enne nende käivitamist. Lisaks neile kaotasid vastased veel kaks tanki ja teisi relvi. 2. kompanii kaotuseks mõisa vallutamisel oli kaks haavatut.

          Vastase katsed tankitule kattel ennast mõisas kinnitada tõrjuti raskusteta tagasi. Mõisa vallutamisest läks teade 38. pataljoni 1. kompaniile. Tehti ettepanek ühise võitlusgrupi moodustamiseks. 1. kompanii võttis endale lääne- ja lõunakülje kaitse, kuna 2. kompanii asus Tartust ja Kärknast tulevate maanteede piirkonda.

          Tubli tund hiljem algas Saksa võitlusgrupi rünnak mõisale, vaatamata rinde tähistamiseks määratud valgete rakettide tulistamisele 2. kompanii poolt. Sakslased suunasid mõisale ägeda tankitule, kuid 1. kompanii tõrjus venelasteks peetud sakslaste rünnaku tagasi. Arusaamatus selgus alles siis, kui 1. kompanii rühmaülem ülemleitnant Lahesalu kuulis eespool saksakeelset kirumist. Sakslased vabandasid end seoses „teie uskumatult kiire edasitungiga“. 1. kompaniis sai kaks meest kergelt haavata.

          Öösel lõi 38. pataljon sideme kompaniide vahel ja valmistus venelaste vasturünnakule. 1., 4. ja 3. kompanii paiknesid Kärevere ja Õvi vahele; 2. kompanii jäi Kärevere mõisa idaküljele ning läks Saksa võitlusgrupi ülema alluvusse.

          30. augustil toimusid venelaste vasturünnakud nende tankide toetusel Tartu–Kärevere maantee ja Õvi vahel. Eriti ägedad rünnakud suunati 3. ja 4. kompanii vastu. 30. augusti rünnakuis hävis enamus vastase soomusmasinaist ja tema elavjõu kaotused olid suured. Vastase surve lõppes Õvi piirkonna vallutamisega 37. pataljoni poolt. Langes selle pataljoni ülem – erakordselt tubli lahinguohvitser major Kaarel Saimre. Kärevere jäi kindlalt 38. pataljoni kätte. Ent ka sellel pataljonil oli jõukaotusi. Kärevere lossivaremete kõrvale püstitati kuus valget risti, mis küll pärast Eesti okupeerimist tiiki pilluti. Hauad hävitati.

            Vastase arvulist tugevust raudtee ja Tartu–Põltsamaa tee vahel hinnati 6000–6500 mehele. Nende hulgas oli üksusi neljast erinevast diviisist. Hävitatud ja mahajäetud tanke, enamuses USA päritoluga, loeti 72.

            Kärevere oli venelaste viimane suurem lüüasaamine Eesti okupeerimisel. Kärevere lahing stabiliseeris Tartu rinde veel kolmeks nädalaks. Seetõttu pole ka üllatav, et siin rakendatud väeosi nimetati sõjaväeteate „sabas“. 38. pataljoni ülem kirjutas: „38. pataljon ja eriti 2. kompanii oli põhjuseks vanka hävitamisel ja kogu rinde nihutamisel Emajõe äärde. Meie saavutus oli üldtähtsusega kogu rindele ja seega teenitud sõjaväeteatesse.“

            Tunnustuseks annetati 1. klassi raudristid 37. pataljoni ülemale ja 38. pataljoni 2. kompanii ülemale, hiljem ka 38. pataljoni ülemale. Isikliku vapruse eest tunnustati hulgaliselt siinsetes väeosades võidelnud mehi.