24. juulil 1944 algas Narva lahingute üks kangelaslikumaid episoode – Auvere lahing. See heitlus kestis vaid kaks päeva, kuid jääb igaveseks Eesti sõjaajaloo kroonikatesse. Eestlased ja nende liitlased tõestasid taas oma vankumatut tahet ja võitlusvaimu, seistes silmitsi ülekaalukate Nõukogude vägedega.
Auvere lahingu tähtsus seisnes selle strateegilises asukohas. Kui Nõukogude 8. armee oleks suutnud murda läbi Auvere sillapea, oleks Narva rindel olevad Saksa üksused sattunud suuremasse ohtu. Saksa vägede jaoks oli eluliselt oluline hoida seda rindejoont, et vältida Nõukogude vägede väljatungi Peipsi järve ja Soome lahe vahelisest kitsaskohast.
Suveks 1944. aastal oli sakslaste olukord kogu idarindel muutumas kriitiliseks. Põhjarinde surve ja mitmed teised strateegilised kaotused sundisid Saksa vägesid taanduma ja ümber paigutama oma üksusi. Narva rindel moodustati armeegrupp Narva, mille tuumikuks olid III Germaani SS-soomuskorpuse väeosad Felix Steineri juhtimisel, kuhu kuulus muuhulgas ka 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviis.
Auvere lahing algas 24. juulil kell 5 hommikul, kui Nõukogude suurtükivägi alustas massiivset tulelööki Saksa positsioonidele. Kolme tunni jooksul langes Auvere–Sirgala kaitsjate positsioonidele tuhandeid mürske, tekitades suuri kaotusi ja segadust. Kuid tänu uutele kaitsepositsioonidele suutsid eestlased ja nende liitlased vältida täielikku hävingut.
Kell 10 oli lahingu kriitiline punkt, kui Nõukogude väed murdsid mitmes kohas läbi Saksa kaitseliinidest. Võitlusgrupi ülem major Harald Riipalu palus tankide abi, et peatada edasiliikumine. Saksa tankid ja suurtükivägi alustasid vasturünnakut, peatades Nõukogude vägede edasitungi ja hävitades vaenlase tankid ja jalaväeüksused.
Lahingu käigus demonstreerisid Eesti sõdurid erakordset vaprust ja osavust. Kell 15 suutsid Nõukogude väed küll saavutada teatavat edu, kuid iga rünnak peatati vasturünnakutega. Õhtupoolikul niideti vaenlase rünnakud kuulipildujatulega maha. Öö saabudes oli lahinguvaade rahulik, andes kaitsjatele võimaluse korrastada oma positsioone ja valmistuda järgnevateks rünnakuteks.
Auvere lahingu tulemuseks oli Nõukogude vägede suur kaotus. Punaarmee kaotas lahingus üle 8000 sõduri, 29 tanki ja 17 lennukit. Saksa ja Eesti üksused, kuigi kurnatud ja kaotustega, suutsid säilitada oma positsioonid.
Auvere lahing jääb meelde kui üks Eesti ajaloo kangelaslikumaid võitlusi, kus meie sõdurid seisid kindlalt oma maa ja vabaduse eest. Nende vaprus ja ohvrimeelsus on inspireerinud põlvkondi ja tuletab meelde, et vabadus pole kunagi iseenesestmõistetav. Au nendele, kes võitlesid ja langesid, et Eesti võiks olla vaba.
