Õhtuhämaruses 27. septembril 1994 lahkus parvlaev Estonia Tallinna sadamast, suundudes oma tavapärasele reisile Stockholmi. Selle reisi olid paljud reisijad ja meeskonnaliikmed varemgi ette võtnud, usaldades laeva neid turvaliselt kandma üle külma Läänemere. Kuid vähem kui seitse tundi pärast teekonna algust tabas neid katastroof. 28. septembri varastel tundidel vajus Estonia lainete alla, viies endaga umbes 850 elu. Täna, 30 aastat hiljem, võime taas meenutada seda tragöödiat – haava eesti rahva südames, mis pole ajaga paranenud.
Estonia hukk algas pärast südaööd, paisates paljud reisijad ootamatult sündmuste keerisesse. Mõned olid veel ärkvel oma kajutites, rahutuna laeva vibratsiooni ja tormise ilma tõttu. Teised, kes võitlesid merehaigusega, kannatasid läbi öö. Paljud ärkasid äkitselt üles kõhedate metallikriuksude, laeva järsu kaldumise ja vee tungimise tõttu alumistele tekkidele.
Ellujäänud meenutavad meeletut tõusu laevas ülespoole. Paanika vallandus, kui alumistel tekkidel olnud reisijad püüdsid segaduses ja hirmunult põgeneda, kuid leidsid end lõksust. Need, kes ronisid treppidest üles, tundsid, kuidas laeva vajus järjest suuremasse kreeni. Estonia kaldumine tegi liikumise üha raskemaks. Mõned reisijad ei suutnud väsimuse või vanuse tõttu liikuda, teised rühkisid meeleheitlikult edasi, et pääseda välistekile. Lõpuks tungis vesi koridoridesse, muutes pääsetee peaaegu võimatuks.
Välistekil avanes silme ees tõeline õudus. Kuuvalgus valgustas stseeni: laev kaldus peaaegu horisontaalasendisse, vee alt suitsupilvede tõustes, kui Estonia korsten kadus lainete alla. Reisijad moodustasid inimketi, et üksteist välistekile tõmmata. Segaduse keskel nähtud meeskonnaliige, valge särk seljas ja lips ees, aitas mitmetel põgeneda. Kuid enamikule polnud pääsemist. Laeva vajudes tõusid pinnale päästepaadid ja parved, mida ümbritsesid vees hulpivad päästevestid ja surnukehad. Sügisene külm võttis paljude elu enne, kui abi jõudis kohale.
Neile 160 inimesele, kes suutsid päästepaatidele ja -parvedele ronida, ei olnud ellujäämine siiski kindel. Läänemere jäine vesi kurnas nende jõudu kiiresti, ja mõned surid alajahtumise tõttu, enne kui päästelaevad või -kopterid nad leidsid. Esimene laev, Mariella, saabus peaaegu tund pärast esimest hädakutsungit, kuid enamikule oli juba liiga hilja. Karjed ja abipalved – mitmed neist lastelt – vaibusid minutite möödudes.
Tänapäeval lebab Estonia 74 kuni 85 meetri sügavusel merepõhjas. Märga hauda võtab tasapisi üle rooste ja mereelustik. Reisijate isiklikud esemed on laiali laotatud üle merepõhja, vaikne meeldetuletus traagiliselt kaotatud eludest. Kuid vaatamata möödunud aastakümnetele jätab Estonia hukk endiselt palju vastamata küsimusi. Kuigi ametlikud uurimised viitavad konstruktsioonivigadele kui peamisele hukupõhjusele, kummitab laeva lugu endiselt Läänemerd. Seda uurivad ja analüüsivad eksperdid ning ajaloolased, kes otsivad vastuseid katastroofile, mis on jätnud Läänemere maadele sügavad haavad.
Eestlaste jaoks on selle saatusliku öö mälestus sügavalt juurdunud rahva teadvusse. Need, kes on piisavalt vanad, mäletavad täpselt, kus nad olid, kui nad kuulsid traagilist uudist. Kuid terve põlvkond eestlasi, kes sündis pärast 1994. aastat, ei oma isiklikku mälestust sellest sündmusest. Nende jaoks on Estonia kaotuse sümbol, peatükk meie rahva ajaloos, mida nad peavad õppima mõistma vanema põlvkonna lugude kaudu.
Mälestades täna Estonia katastroofi 30. aastapäeva, mõtleme elu haprusele ja kaotuse kestvale mõjule. Me austame 852 hinge, kes hukkusid tol ööl, ja peresid, kelle elud muutusid igaveseks. Estonia lugu ei ole ainult katastroof, vaid ka inimvaimu tugevuse tunnistus kujuteldamatutes oludes. Paljud ellujäänud aitasid üksteist, et tõmmata kaaskannatajaid ohutusse ja klammerdusid elu külge läbi külma ja pimeda öö. Nende vaprus on inimvaimu võimas näide, isegi kui me leiname kaotatud elusid.
Eestis mõistame ajaloo kaalu. Oleme rahvas, kes on karastunud raskustes ja püsib kindlalt vastamisi katsumustega. Estonia tragöödia on osa sellest loost, meeldetuletus ettearvamatutest jõududest, mis võivad kujundada meie saatust. Meenutades täna ohvreid, teeme seda sügava austuse ja värskendatud pühendumisega nende mälestust au sees hoida.
Puhaku rahus kõik need, kes hukkusid Estonial. Me ei unusta kunagi.
